PÄEVA TEEMA | Dajaana-Jessica Vaher: Eesti ei ole kindlates kätes seni, kui meie lastega pered pole kindlates kätes

Loodav valitsuskoalitsioon on öelnud välja, et eelmises koalitsioonis kokku lepitud perehüvitiste maksmine käib riigile üle jõu ning pärsib teiste laste ning perede jaoks oluliste teenuste arendamist.

Paljulubatud maksurahu on osutunud valeks ja tõenäoliselt vähenevad lasterikaste perede toetused 200 euro võrra. Eelmise aasta arutelud, mis päädisid kõigi parlamendierakondade toetusega perehüvitiste eelnõule, osutusid näitemänguks. Kindlates kätes Eesti osutus aga sisutuks loosungiks.

Kuidas on muidu võimalik vastandada riigi julgeolekut perede turvatundele? Kas siis viimane ei ole osa julgeolekust? Et meil oleks inimesed, kes saavad usaldada oma riigijuhte ja tunneksid soovi oma teadmiste ja oskustega selle riigi arengusse panustada.

Lapsed jäävad sündimata majanduslikel põhjustel

Jääb mõistetamatuks, kuidas saab väita, et perehüvitised, mis loovad peredele võimaluse toetada senisest enam oma laste huvitegevust, nende arengut ja parandavad pere toimetulekut tervikuna, on ebaproportsionaalsed. Meil on riigis kulukohti, mis riivavad valusalt elanike õiglustunnet, kuid järelkasvu riik panustada ei soovi. Ettekujutlus kulutõhusast majandamisest, mille poole loodav koalitsioon pürgib, toimub laste arvelt.

Leian, et kui räägime demograafiast, siis ei ole mistahes toetused käsitletavad raha tuuldeloopimisena. Kuidas saame väikeriigina võimaldada endale tekkida olukorral, kus lapsed jäävad sündimata majanduslikel põhjustel?

Perehüvitiste eelnõu vastuvõtmisel tekkis peredel õigustatud ootus riigi toetusele. Kuidas on võimalik nii kergekäeliselt sedalaadi otsused esimesel võimalusel, enne kui valitsus pole veel ametissegi asunud, avalikkuses tagasi pöörata? Kahju on juba tehtud, sest usaldus riigi vastu on löönud tugevalt kõikuma. Lapsed on riigile olulised tulevikus maksumaksjatena, kuid kas need lapsed ka siinelamise ja siin pere loomise kasuks tulevikus otsustavad, on iseasi.

Esimene ja teine laps ei suurenda rahvaarvu

Arusaamatuks jääb ka perehüvitiste seaduse muutmise seletuskiri, milles seisab, et „riivata on saanud ühe- ja kahelapseliste vanemate õiglustunne“. Esimene ning teine laps pole kuidagi vähem väärtuslikud, kuid on ju vägagi ilmselge tõsiasi, et kolmas laps tähendab enamikule peredest juba ainuüksi paari suuremat ning pikaajalist väljaminekut: vaja läheb suuremat autot ning suure tõenäosusega ka suuremat elamispinda. Igapäevakulutustest, mida iga lisanduv suu endaga kaasa toob, pole vaja rääkidagi. Seda kõike ütlen ma ühe, peagi kahe lapse emana.

Kõnealune toetus ei puuduta meie perekonda ilmselt veel mõnda aega, kuid ometigi saan ma aru selle vajalikkusest ning ka sümboolsusest. Kui ainuüksi ühe lapse kasvatamine toob endaga kaasa nii palju kulutusi, kui palju enam siis suurperedel? Minu austus neile ning usun, et on ainuõige pakkuda peredele turvatunnet, kui nad on parasjagu otsustamas, kas piirduda ühe-kahe lapsega, või luua soovi korral suurem pere, muretsemata see juures majandusliku toimetuleku pärast.

Oluline on seegi, et nii sotsid kui reformierakond lubasid tõsta esimese ja teise lapse toetuse 100-le eurole. Seda nad aga ei tee. Selle asemel räägivad nad „võrdsustamisest“ nii, et peretoetusi hakatakse hoopis vähendama.

Fakt on ka, et pere esimene ja teine laps ei suurenda Eesti rahvaarvu. Et iive suureneks, on tarvis luua peredele kindlustunne enne kolmanda lapse saamist. 2017. aastal maksti välja esimesed 300-eurosed lasterohkete perede toetused. Sellest ajast on kolme- ja enamalapseliste perede hulk Eestis võimsalt suurenenud: 2015. aastal oli lasterohkeid peresid Eestis 9600, viis aastat hiljem juba 17 200. Nüüd oleme aga kõige madalamas sündimuses üldse ja seda arusaadavatel põhjustel – vaadakem, mis toimub hindade ning üldise elukallidusega!

Mingitel põhjustel jäädakse kahe lapse peale pidama

Seda, kui raske on otsustada saada kolmas laps, teavad kõige paremini just kahe lapse vanemad – neid peresid oli 2021. aastal Eestis 224 000, mulluse seisuga oli see arv samas suurusjärgus. Need pered on mingil põhjusel kahe lapse piirile pidama jäänud. Otsustanud, et kaks on nii palju parem, soodsam ja lihtsam kui kolm. Miks?

Ühe põhjuse võime leida 2018. aastal läbi viidud uuringust, mis näitas, et kui perre sünniks kolmas laps, vajaks tervelt 77 protsenti Tallinna kahe lapsega peredest endale suuremat eluaset. Sobiva suurusega kodu suudaks endale hankida aga vaid kolmandik nendest. Kui räägime ka spetsiifiliselt noortest peredest, on nad üldjuhul finantsiliselt eriti haavatavad ning tihtipeale otsustatakse üldse pereloomist edasi lükata, kuni paaril on võimalik oma kodu osta.

Kahjuks lükkub ka see reeglina aga kaugesse tulevikku, eriti vaadates tänaseid kinnisvarahindasid. See on kindlasti koht, kus riik võiks ja peakski õla alla panema ning aitama kaasa sobivate tingimuste ja turvatunde loomisele. Jah, lapsed on iga pere oma vastutus, kuid riik ei saa kõrvale vaadata ega pead liiva alla peita, kui vaarume demograafilise kriisi äärel.

Oleme väike riik, mille suurimaks varanduseks saavadki olla vaid siinsed inimesed. Miks me siis neid ei väärtusta? Ettekäänded sellest, et riik peab lastele ja peredele lisaks tagama erinevaid teenuseid, ei mõju usutavana. Perehüvitised on perede toetamise täiendav meede. Lasteaia- ja koolikohtade tagamine ning tugiteenused, sh erivajadusega laste toetamine, on elementaarne ülesanne, mida riik peab täitma.

Praegune poliitika peab olema suunatud tulevastele põlvkondadele

Reformierakonna nõudel kaob laste eest antav tulumaksusoodustus, väheneb lasterikka pere toetus ning pööratakse tagasi selle ajakohastamine. Põhjendatakse seda asjaoluga, et riik ei saa võtta pikaajalisi kohustusi. Kuid ka laste kasvatamine ja otsus saada perelisa, ei ole lühiajaline ettevõtmine.

Perehüvitiste indekseerimise tühistamine vähendab selle meetme mõju ja võttes arvesse inflatsiooni ja elukalliduse kasvu tervikuna, muutuvad suurperede toetused ei muuks kui sümboolseteks summadeks. Turvatunnet see suurperedele ei taga - veel vähem annab see kindlustunnet alles peret planeerivatele noortele -, vaid soodustab pigem selle otsuse edasilükkamist määramatusse tulevikku.

Millal märkame meie olukorra tõsidust? Millal saame aru, et poliitika, mida täna tehakse, peaks olema tõepoolest suunatud tulevastele põlvkondadele ning millal suudame endale tunnistada, et kui jätkata (suur)perede toetamise vajalikkuse eitamist või alahindamist, ei ole meil peagi kedagi, kellele seda riiki ehitada?

Kui põhimõtted on taandatavad egoistlikule eesmärgile kindlustada valimisvõit, ei ole see kindlates kätes valitsemine, vaid manipuleeriv inimeste mõjutamine, millest ei võida keegi teine kui võimulolijad ise.