Kirill Havanski: lein on armastus, mida sul ei ole kuhugi panna

Ma ei olnud suutnud pikka aega Paide teatri sulgemisega leppida, ütleb lavastaja Kirill Havanski, kelle käe all valmis Tartu Uues Teatris uurimus „,Mis saab siis, kui meid enam ei ole?“.

14. aprillil esietendus Tartu Uue Teatri suures saalis Kirill Havanski autorilavastus, performatiivne uurimus igatsusest ,,Mis saab siis, kui meid enam ei ole?“. Laval on lisaks Havanski endistele Paide teatri trupikaaslastele Maria Paistele ja Johannes Richard Seppingule Tartu Uue Teatri näitlejad Ilo-Ann Saarepera ja Ekke Hekles, samuti Grete Jürgenson külalisena Rakvere teatrist. Kunstnikena teevad kaasa Aleksander Mirson (valgus), Markus Palo (heli), Elo Vahtrik (plakat) ja Riin Maide.

Prooviprotsess on lõpusirgel, vestleme päev enne esietendust. Ent kuidas see teekond algas, kuidas sattusid Tartusse lavastama?

Vahetult pärast seda, kui me Paide teatriga teatasime, et lõpetame poole aasta pärast, kirjutas mulle Ivar [Põllu], et kas meil ei oleks soov midagi Uues Teatris teha, kogu Paide teatripundiga. Käisin selle pakkumise ühel koosolekul välja ja mina, Maria ja Johannes olime sellega nõus. Teised ei tahtnud. Ja mul oli üks idee, mis pikalt olnud peas ja südamel, mis Johannesele ja Mariale ka meeldis. Sellest idust hakkaski see lahti kooruma.

See idee oli siis leinast ja igatsusest?

Ma ei tea, kas suutsin seda kohe niimoodi sõnastada. Mul oli silme ees kujutluspilt sellest, kuidas siis, kui me Paidest lahkume, lähevad inimesed, kes töötasid meiega samas majas, kontorisse ja näevad neid tühjasid ruume. Mitte sellepärast, et me oleksime jube erilised. Üritasin lihtsalt ennast panna nende maailma sisse. Oli kahju, et see aeg läbi sai, aga lisaks sellele on elus juhtunud ka sündmusi või inimesi on lahkunud, kas siit maailmast või lihtsalt minu elust. Ma ei olnud suutnud pikka aega sellega leppida. Tundus, et see on omane tunne inimestele, mida saaks lahti mängida, lahti harutada.

Lavastuse infos seisab, et tegite Maria Paistega koos teksti. Kuidas teie koosloome välja nägi?

Tegelikult me ei teinudki koos teksti. Pigem oli Maria väga suur tugi, kes oli see põhiline, keda ma kaasa tirisin, et tule külla, räägime, üritame mõtestada neid kujutluspilte ja situatsioone, mis minu peas on. Seega me ei tegelenudki tekstiloomega, vaid lihtsalt kontseptualiseerimisega.

Kes on need inimesed, kellest see lugu on?

Kindlasti ei ole tegu narratiivsete tegelastega – laval ei ole 25-aastane John ja 40-aastane Philip. Need on ikkagi abstraktsioonid näitlejaist endist. Võib-olla tähtsam sellest, kes need inimesed on, on see, kes nad seltskonnana on. Meil kõigil on häid sõpru ja mida vanemaks ma saan, seda vähem on aega, mida saame koos veeta, sest muu elu kasvab peale. Need hetked on minu jaoks aina tähtsamad.

Keskne on kollektiiv?

Jah, kollektiiv on väga tähtis. Lisaks sellele on olukord, kus kõik on justkui ideaalne: jook ja söök on laual, tuju on kõigil hea ja valgus on õige, aga midagi on ikka puudu. Arvan, et selles on midagi olemuslikku, et sul on kõik justkui hästi, suhted on paigas, käid heas kohas tööl, aga ikkagi on tunne, et midagi on elust puudu.

See ei ole su esimene projekt TUTis – mängisite siin lavakunstikooli diplomilavastust ,,12 vihast“ ning olid ,,Siili poomise“ helikunstnik. Nüüd oled esimest korda majas autor-lavastajana. Kuidas sa oled selle ajaga muutunud?

Tunnen end absoluutselt teistmoodi, iseasi kas tegelen aktiivselt selle sõnastamisega. Lihtsalt teen tööd, mis mulle meeldib ja mis minu arvates on oluline, et puudutaks inimesi. Mulle meeldib lugusid jutustada. Ma ei mõtle seda narratiivses tähenduses: see võib olla ka seisund, mida edastatakse, midagi, mis tekitaks inimeses mingisugust muutust, paneks teistmoodi asju nägema. Minu jaoks pakub iga meedium midagi, kas ma siis kirjutan või lavastan, teen muusikat või olen ise laval.

Kas sellest ajast alates, kui diplomilavastust mängisite, on su kunstilised printsiibid muutunud?

Tahaksin loota, sest see oli ikkagi viis aastat tagasi. Tean paremini, mida ma tahan teha. Tean ja usaldan ennast rohkem, olen rohkem enesekindel, vähem ennasttäis kui neljandal kursusel. Kui kunagi koolis meilt küsiti, et millist teatrit sa tahaksid teha – pidime sellest tegema väikese etüüdi – siis ütlesin, et tahaksin laval midagi oodata. Minu arust see lavastus ongi üks puhas ootamine. Mingid teemad, mis mind huvitavad, nagu üksindus, üksildus, ootus, igatsemine, nostalgia on minu jaoks endiselt aktuaalsed.

Millist sisulist või vormilist tähendust kannab lavastuse kirjelduses sõnapaar „performatiivne uurimus“?

Esimeses proovis ütlesin, et mul on sellised ideed, ja vaatame, mis me nendega saame peale hakata. Kogu lavastusprotsess oli täis improvisatsiooni, me ei teadnud, kuhu sellega välja jõuame. Nüüd küsisin kunstnik Riin Maide käest: on see sinu jaoks veel performatiivne uurimus? Mõlemad jõudsime järelduseni, et on ja ei ole. Tegemist on ikkagi suuresti teatriga, väga palju on näitlemist. Võib-olla teeb selle rohkem n-ö performatiivseks asjaolu, et laval ei ole narratiivi. See on ikkagi seisund, mille ümber hakatakse looma. Mängitakse erinevaid hetki, mille sees võib oodata kedagi, keda ei tule, midagi, mida ei tule. See teeb sellest uurimuse, sest me tõesti uurisime, millised situatsioonid ja seisundid kooruvad ootamistes. Esimesed improvisatsioonid sündisidki puhtalt selle pealt, et olete siin ruumis ja ootate. Ma ei tea, kas see definitsioon lõpuni õigustab end välja – võib-olla mõni teatriteadlane viskas kiviga – aga me ei ole sellest täielikult loobunud.

Ent praeguseks on see, mida publik laval näeb, ikkagi fikseeritud või on ka lahtisi võimalusi?

Absoluutselt, olen jätnud mingid otsad lahtiseks. Pidasime aktiivset dialoogi näitlejatega, et mis oleks nende jaoks lõbus avastamine ja mis ei oleks lõbus. On etendaja otsus, palju ta sellel õhtul astub välja harjumuspärasest mustrist.

Kuidas sa näitlejaga töötad? Kas sa üritad luua n-ö ohutut, mugavat tsooni või pigem oled tahtnud neid viia kuhugi piirini?

Need etendajad, kellega ma töötan, on kõik sellised, kes ise lükkavad ennast mingitesse kohtadesse, minu agressiivse sekkumiseta. Ma ei arva, et oleksin eriti süstemaatiline lavastaja – see on ikkagi üks esimesi protsesse. Leiutan, mis on see minu töömetoodika. Mulle meeldib luua keskkonda, kus võib kõike proovida, ja mitte sõnakõlksuna.

See on huvitav, et sul oli mälupilt Paide teatri kontorist lahkumisest. Esimene mõte leinaga on füüsiline, inimese surm, aga leinata saab mingit eluperioodi või midagi head, mis on lõppenud. Kuidas need kuud peale teatri sulgemist kohanemisega on läinud?

Me kõik mõtlesime, et jaanuarist võtame rahulikumalt, aga töö on sama hooga edasi läinud. Suurim väärtus, mida Paide teatrist oleksime võinud kaasa võtta, ei ole mitte ideed, mis jäid teostamata, vaid inimesed, kellega koos töötasime.

Kui sulgemise uudis ilmsiks tuli, kuulsin ühelt kursuse juhendajalt, et raske on noortele anda perspektiivi, et kuhu minna ja mida teha. Ta nägi Paides seda perspektiivi. Kurb on käia koolis, kui sa tead, et su tulevik on tume.

Millised kunstiteosed, materjalid teid inspireerisid?

Saatsin pika nimekirja kogu meeskonnale, enne kui proovid hakkasid. See ei olnud mõeldud selleks, et siit võtame jupi, siit võtame jupi… pigem, et me opereeriks samas kontekstis. Põhiliste mõjutajate seas oli näiteks muusik The Caretaker, kes tegeleb mäluga, Alzheimeriga. Tema looming kõlab tõesti nagu kustuv mälestus. Kunstnikest tooks välja Edward Hopperi, kelle maalidel on inimesed justkui koos, aga samas üksinda, justkui oodates midagi või kedagi. Ma ütleks, et meie lava on hopperlik. Filmidest ütleks kindlasti Charlie Kaufmani viimane film.

Millega te kontakti otsite? Iseendaga, kellegi lähedasega või jumalaga?

See on küll Maria sõnastus, aga olen sellega sada protsenti nõus: lein on armastus, mida sul ei ole kuhugi panna. See on üks täpsemaid sõnastusi. Minu arust tähtsaim ongi armastus, mida tegelased annavad üksteisele, et ma näen sind ja oleme koos selles asjas, ja ka sellele ,,fantoomile“, keda nad ootavad. Üks tugev element selles loos on uks, mille taga on midagi ja samas ei ole ka. Seal võib olla ju jumal või minu lapsepõlveunistus, seal võib-olla inimene, keda ma armastasin. Minu arust see, et me ei tea täpselt, teebki selle loo võluvaks. Igaüks saab mõelda, mis või kes seal saab olla.

Mis sul veel parasjagu või lähitulevikus käsil on?

Olen nüüd vabakutseline, kuigi tööd on praegu palju. Minu meediumid ei ole ainult lavastamine. See on vist üks viimaseid: olen ikkagi näitleja, helikunstnik ja muusik. Mu järgnevad tööd ongi seotud vähem lavastamisega. Teen paar helikujundust mõnes teatris. Suvel lähen Veneetsia arhitektuuribiennaalile Eesti paviljoni esindama, kus Liisa Saaremäel ja Keithy Kuuspuu lavastavad. Igatsen tööd trupis, aga võib-olla olen muutunud pirtsakaks ka selle osas, millises teatris ma tahaksin töötada. Seepärast ma ei kipu kuhugi ennast pakkuma. Ent olen väga huvitatud erinevatest koostöödest.

Osta pilet Tartu Uue Teatri etendusele „Mis saab siis, kui meid enam ei ole?“ Piletitaskust!