ARVUSTUS | „Mis saab siis, kui meid enam ei ole?“ urgitseb leinas ja leppimises

Tartu Uue Teatri lavastus pole tüüpiline leinatükk, sest pakatab paradoksaalsel moel elust.

Õhk on pingule tõmmatud paradoksaalselt mugava kohmetuse pingest, mida tajub peaaegu alati koosviibimistel, kus peab laua taga istuma. Sõbrad teretavad, kallistavad, lõõbivad ja aitavad lauda katta. „Üks on puudu,“ avastab keegi ja laua taha tõstetakse kuues tool. Kõik käib tuttavlikku rada pidi, konarlikus õdususes, sotsiaalsete konventsioonide ettekirjutuse järgi.

Aga kuuendat ei tule. Ei pidanudki iial enam tulema. Aga äkki siiski? Kirill Havanski „Mis saab siis, kui meid enam ei ole?“ urgitseb leinas, leppimises ja nihestatud uues reaalsuses, mida kujutab endast maailm, kus kaotusjärgne igatsus loob valuga ühes ka midagi sooja.