Ükski pilt pole selles loos tõene. Aga nii mõnigi on nii ehtne, et lugu tehes hakkan ise kahtlema, kas see ei võiks ikka päris olla. Kätte on jõudnud aeg, kus meie silm ei ole enam kuningas, me ei suuda eristada tõest ja valet pilti.
Tunnen ennast alati natuke rõõmurikkujana, kui ma sotsiaalmeedias kellegi postituse all täheldan: „See ei ole päris, see on AI, tehisaruga, tehtud.“ Teen seda järjest sagedamini. Kuigi kas on üldse minu asi pildi loomiseks kasutatud vahendile tähelepanu pöörata? Kui visuaal inimesele rõõmu pakub, siis polegi ju vahet, mis moel kujutis on saadud: pildistatud, joonistatud, loodud tehisaruga. Tehisaru on lihtsalt veel üks võimalus. Ma kibelen oma tuttavaid maa peale tooma ehk seetõttu, et tajun, et pilte jagatakse ehtsate asjade pähe. Ja see perspektiiv on natuke hirmutav.
