ARVUSTUS | Eepiline õuduskomöödia keerab närvid krussi, ent ahvatleb ikka uuesti vaatama

Filmi „Kõik Beau hirmud“ nimitegelase elu on kui suur hädaorg, kus suunanäitajaks võimukas ema. Vaatajale esitletakse seda verises ja iroonilises kastmes.

Kolm tundi filmielamust möödas, läksid kinosaalis tuled põlema. Minu ees kõndisid välja umbes 20-aastased neiu ja noormees. Poiss uuris sõbrannalt, kuidas meeldis. Too kehitas õlgu ja otsis sõnu. „Imelik, segane...“ Noormees nõustus. „,,Midsommar“ oli parem,“ täheldas ta.

„Kõigi Beau hirmude“ lavastaja ja stsenarist Ari Aster on paljudele tuttav judinaid tekitavate filmidega „Midsommar“ („Jaanipäev“, 2019) ja „Hereditary“ („Pärilik“, 2018). Need kaks on žanrilt selgemalt õudusdraamad. Värske linateos on sootuks midagi muud. Draama, õudukas, komöödia – segu sellest kõigest ja absurdimaiguliselt. Inimesi hukkub murdu, aga see ei pane võpatama nõnda kui eelmiste filmide puhul. Situatsioonid on teistsugused.