ARVUSTUS | Minotauruse vabastamine. Kui ära oled naernud, siis näed elu tragöödiat klaarima pilguga

„Suure veeuputuse“ naljakad kohad on naljakamadki kui Võigemasti lavastuses „Hecuba pärast“, tõsised kohad sama nukkerarmsad kui lavastuses „Homme näeme“.

„Suur veeuputus“ koosneb kahes vaatuses kümmekonnast etüüdist, mis lahkavad inimesele kõige lähemat teemat: kodu. See on kõige lähem ja kõige suurem teema üldse, sest rohkem või vähem on koduga seotud kõik asjad, mis me elus teeme. Kodu, kodu paik, ruum inimese ümber loob tema identiteedi ja paratamatult kujundab seda, kuidas inimene maailmaga suhtleb.

Käisin „Suurt veeuputust“ vaatamas kaks korda: esietendusel 29. aprillil ja uuesti 8. mail. Esimesel korral ma naeran, tunnen ennast hästi, mul on tore, aga etenduse lõpus pole ma kindel, kas lavastust ennast õigupoolest nägingi. „Suur veeuputus“ kulgeb kiirelt, kaasakiskuvalt. Naljad on mõned naljakamad, mõned suisa banaalsed, jantlikud, aga ma naeran samamoodi nagu kõik ülejäänud saalis viibijad: rõkates. Koju sõites tunnen ennast puhastunult, justkui oleks „Suur veeuputus“ mingi nahaajamisrituaal: raputad vana naha maha ja elad edasi. Esialgu küll veidi õrnema väliskihiga. Seda seepärast, et meelde jäid mulle etenduselt just tõsisemad, päris kohe hinge lõikavad stseenid ja etüüdid: Maiken Piusi ja Elisabet Reinsalu ühismonoloog I vaatuses ning II vaatuse etüüd, kui Andres Raagi mees keeldub vannist/mugavustsoonist välja tulemast.