JUHTKIRI | Eesti demokraatia elab, aga vajab riigikogus restarti

Eile kinnitas riigikogu üsna sõbralikult – ainult EKRE liikmed ei osalenud järjekindlalt neis hääletustes – Eesti Panga ja mitme muu riigiinstitutsiooni nõukogu. Nõukogudesse valiti ka EKRE ja teiste opositsioonierakondade esindajad. See on kinnituseks, et hoolimata riigikogus toimuvast jandist ei ole Eesti muutunud Venemaa, Venezuela ja Valgevene sarnaseks (see on Martin Helme võrdlus), vaid opositsiooni esindajatel on endiselt võimalik riigi juhtimises osaleda ja kaasa rääkida.

Kuid riigikogus õitsev demokraatia vajab siiski restarti ja selleks on tarvis nii opositsiooni kui ka koalitsiooni panust. Häda on selles, et poliitikud on aasta-aastalt neid piire, mida enda (aga mitte vastaspoole) jaoks õigustatuks peavad, seadusi tõlgendades nihutanud, kuni jõudsime olukorda, kus parlamendi sisuline töö peaaegu seiskus, ja see oht pole möödas praegugi.

Vaidlus, milline erakond ühe või teise obstruktsiooni- või selle tõrjumise nükke esimesena kasutusele võttis (ja kui oluline või ebaoluline põhjus tal selleks oli), kestaks kaua – keegi pole patuta. Seepärast oleks targem vastastikuse süüdistamise faas vahele jätta ning pöörduda tagasi praegu kehtivate seadusloomet ja riigikogu tööd reguleerivate seaduste ja tavade kõige kitsama tõlgendamise juurde.