EESTLANE USA KÕRBEST | Õpime ameeriklastelt maksustama vahukomme ja kartulikrõpse, mitte leiba, piima ja ravimeid
(8)Üle mõistuse keerukas maksusüsteem jäägu ameeriklastele, aga mõnest asjast saab ka eeskuju võtta
Kellele meeldib makse maksta? Vast mitte kellelegi, aga enamik meist mõistab, et maksud on vajalikud. Ses mõttes on maksud nagu nakkushaigus – las teised põevad, peaasi, et ise ei peaks, aga läbipõdemine tuleb kollektiivile kasuks. Sõna „kollektiiv“ ajab ameeriklastel karvad sama turri nagu maksude maksmine.
Pole ka ime. USA maksusüsteem on keerukas, pelgalt föderaalne maksukoodeks on 2652 lehekülge paks, sisaldades üle miljoni sõna. Võrdluseks, piiblis on 788 280 sõna. Lisaks on igal osariigil oma maksud. Enamik ameeriklasi palkab oma närvide säästmiseks spetsialisti, et iga-aastast tuludeklaratsiooni täita.
See, et maksude maksmine ajab vererõhu üles, on eestlastel ameeriklastega ühine. Aga kas on midagi, millest tasuks eestlastel eeskuju võtta?
Lapse karm õppetund
Et maksud käiksid närvidele, ei pea tegelema keeruliste arvutustega ega olema täiskasvanu. Kui mu tütar oli viieaastane, tahtis ta Tuhkatriinu-lego. See oli suur ja helesinine ja … kallis. Täpsemalt maksis 80 dollarit. Kuna igasugu nodi on terve maja niigi täis, otsustasid lapsevanemad: „Kogu raha ja osta ise.“
Nii algas ühe viieaastase retk 80 dollarini. Ühe dollari haaval. Kui käisime poes, siis pakkusin, et võin talle kommi osta, aga võin talle ka selle summa ulatuses raha anda. Maja eest käbide korjamise eest sai veel ühe dollari. Nii ta üks aasta ja üks kuu hiljem 80 dollarini jõudiski.
