JUHTKIRI | Eesti 200 määris ennast tavaliseks parteiks

Johanna-Maria Lehtme skandaal andis eriti valusa obaduse ütlusele „Eesti on nii väike riik, et siin tunnevad kõik kõiki“. Võib-olla tunnevadki, aga igatahes ei takista asjaolu, et vahetu teadmine ühest või teisest Eesti inimesest pole tihti kaugemal kui tuttava tuttav, kitsede sattumist kärneriks.

Segu kaastundlikkusest, lootusest, et inimene parandab ennast, ning omakasupüüdlikkusest andis tulemuseks selle, et keegi ei peatanud Lehtmet enne, kui ta oli ilusasti alustanud MTÜ Slava Ukraini korralikult kraavi keeranud.

Lehtme enda isik on selle loo kõrval nüüdseks ainult asja üks – ehkki psühholoogilises mõttes väga huvitav – dimensioon. Oli see täielik reaalsusest irdumine, ülim ülbus või midagi muud, mis pani ta kuni viimase ajani kahtlustusi tõrjuma täiesti kohatult moraalse ülimuslikkuse positsioonilt? Lehtme reedene otsus riigikogu liikme kohast loobuda oli küll juba õige, aga mitte otsus, mille eest teda peaks taas ülistama – suund, mille muidu piinlikult vaikinud erakond Eesti 200 valis.