Madis Kimmel Kaia Kanepist: iga kord, kui keegi hakkab rääkima „inimsuhete lõhkumisest“, tuleb silme ette Butšas kogetu

Seisin seal ja ei mõelnud tol hetkel suurt midagi, tööd oli vaja teha. Oli vaja pildile püüda see, mis seisis minu ja veel umbes paarisaja ajakirjaniku silmade, kaamerate ja fotokate ees.

Ajakirjanikud Jaapanist, Soomest, Lätist, USAst, isegi Filipiinidelt ja käputäis eestlasi nende seas. Oli 5. aprill 2022 ja me olime Butšas, meie ees kuue söestunud inimese surnukehad. Tol hetkel veel identifitseerimata, isegi selles ei oldud kindlad, kui mitu neist on mehed ja mitu naised. Osati vaid oletada, sest surnukehad olid sedavõrd söestunud.

Kuuel söestunud surnukehal ei olnud juhuslikke sõjahaavu, s.t nad ei olnud kogemata kombel pihta saanud pommi või mürsukilluga. Kuid neil kõigil olid laskehaavad. Ehk väikese info pealt, mida tol hetkel teati, võis kokku panna pildi: kõik neli olid lähedalasuvatest majadest kokku aetud, hukatud kuklalasuga, üle valatud bensiiniga ja siis põlema pandud. Milleks see viimane? Eks ikka selleks, et oma kuritegusid peita.