KOLUMN | Liisa Pakosta: las võilill kasvab! Ärme kuluta energiat seal, kus seda pole vaja kulutada

Kannatagem kaasajal ära isegi hommikune linnulaul, mis sellise mõnusa eluga õnneks kaasneb.

Linnapildis või asulaaedade ees vohavatesse võililledesse suhtumine jagab Eesti rahva pooleks. Eriarvamused võivad lõhestada isegi perekondi. Minu kadunud vanaisa oleks olnud juba hommikul kell viis teepervel igat viimast kui kollast tutti välja juurimas. Tema arusaama kohaselt oli tegemist lohakusele viitava kohutava umbrohuga, millest tuli vabaneda enne pappuse lendlemisvõime tekkimist. Tema oli muru poolt ja võilille vastu. Täitsa vastupidisel seisukohal oli mu teine vanaisa, kelle arvates oli lill ilus nagu aster ja sellega jahmerdamiseks aja kulutamise asemel oli parem lesida.

Linnud ja lojused on loomulikult selles inimese lesimise erakonnas. Tallinnas on linnulaulu esinemissagedus otseses seoses sellega, kas võililled on maha niidetud või mõnusasti kasvama jäetud. Lugeja on ilmselt praeguseks aru saanud ka selle loo autori eelistusest.