ARVUSTUS | „Sammud“. Kolm tundi pealtkuulatud vestlust, mis pakatab näitlejate omavahelisest keemiast

„Sammud“ on tükk, mida võimaluse korral võiks vaadata – õigem oleks öelda: kaasa teha – mitu korda.

Maikuu soojad ja valged õhtud ei sobi just eriti hästi pikaks istumiseks hämarates, tihti umbsetes teatrisaalides. Draamateatri uuslavastus „Sammud“ on selle mure lahendanud, viies nii näitlejad kui ka pealtvaatajad hoopis jalutuskäigule läbi Tallinna südalinna. Kolme tunni jooksul saavad paarkümmend rändajat pealt vaadata ja kuulata kahe näitleja vahelist isiklikku vestlust, taustaks mängib see, mis iganes Tallinnal ja tema elanikel pakkuda on.

Mõni minut pärast kella seitset kohtuvad teatrihoone kõrval, 1905. aasta revolutsiooni monumendi ees mees ja naine – Henrik Kalmet ja Helena Lotman. Kohe on aru saada, et nende meeldivas ja professionaalsena näivas suhtes on midagi paigast nihkunud. Publikuna teame esialgu väga vähe – kes nad sellised on, kas näitlejad kehastavad siin iseennast või on siiski tegemist ettevalmistatud rollidega? Mis on nende omavaheline ajalugu? Kuidas neisse suhtuma peaksime? On üks neist protagonist ja teine antagonist või peaksime kaasa elama mõlemale? Mitte kummalegi?