Urmo Soonvald: 10 küsimust ajakirjanduse käibemaksust Kallase valitsusele ehk kuidas peaminister unustas põhimõtted ja ühineb Eesti vastastega

2016. aastal kirjutas Kaja Kallas riigikogulase eetikakoodeksi eelnõu, kus kirjeldas head seaduseloomet, osapoolte kaasamist ja igakülgset mõjuanalüüsi. 2023. aastal Eesti ajakirjandust käibemaksutõusuga kiusates ja lämmatades on ta aga kõik oma kunagised väärtused unustanud.

Kuigi alles esmaspäeval kuulutab valitsus ametlikult välja uued käibemaksumäärad ajakirjandusele ja majutusasutustele, on teada, et ajakirjanduse käibemaks tõuseb 5 protsendilt 9 protsendile. Kuigi mitu koalitsioonipoliitikut on lubanud „teemaga nädalavahetusel veel tegeleda“, näib, et Kaja Kallase ja Reformierakonna vedamisel on otsus langetatud ja kättemaksuteerull finišisse jõudmas.

2016. aastal kirjutas Kaja Kallas: „Riigikogu liige kujundab oma seisukoha, kaaludes nii huvitatud osapoolte seisukohti kui otsuse mõju kogu ühiskonnale parimal võimalikul viisil.“ Tasub eeldada, et samad väärtused on Kallase sõnul olulised nii parlamendiliikmele kui ministrile, mistõttu on tekkinud kümmekond küsimust, kuidas ta valitsus ja parlamendiliikmed jõudsid ajakirjanduse käibemaksu tõstmiseni.

1. Reformierakond ja Eesti 200 on rääkinud „targast ja personaalsest riigist“, mis saab tugineda vaid andmetele ja analüüsile. Nagu näiteks SALK tegutses enne valimisi ja varustas tänast valitsusliitu (võiduks) vajalike numbritega. Palun näha analüüse ja andmeid, mille põhjal leiti, et ajakirjanduse käibemaksu kasv 9 protsendini on hea otsus. Andmete all ei lähe arvesse pelgalt kirjastajate kasum-kahjum-käive-tellijate arv või riigieelarve miinus. Kas rahandusministril, riigikogu rahanduskomisjonil või peaministri bürool on meedialiidu väljaannete viimaste 5 aasta lugejate, tellijate ja reklaamturu dünaamika? Mis toimub erinevates vanuserühmades? Mis toimub erinevates meediumites? Millised mõjud on käibemaksutõusul ühiskondlikult, piirkondlikult ja muuhulgas arvestades venekeelse elanikkonna informeerimist? 2022. aastal oli meedialiidu kõikide väljaannete majanduslik tulem -0,5 miljonit eurot. Käibemaksutõus toob meediamajadele juurde aastas 3-4 miljonit kulu. Milline analüüs seda õigustab?

2. Kaja Kallas kirjutas oma kunagises eetikaeelnõus: „Riigikogu liige harib ja täiendab end järjepidevalt olemaks kõrgetasemeline arutluspartner.“ Minu küsimus: kui mitu korda ajakirjanduse käibemaksuga seotud poliitikud püüdsid meediamajade esindajatega kohtuda, et rääkida selle idee sisust ja võimalikest tagajärgedest? Ühel korral. Kõik ülejäänud korrad kutsusime ise end poliitikutele külla.

3. Iga poliitiliselt ellu viidud muudatus peaks elu muutma paremaks. Küsimus: kes Eesti Vabariigis võidab ajakirjanduse käibemaksu tõusust? 15,6 miljardi suuruse Eesti riigieelarve juures on 3-4 miljonit olematu summa ja sellele numbrile lähenetakse 100% matemaatiliselt. 2025. aastaks võib see number olla väiksem igas mõttes, rääkimata, et ühiskondlikku mõju pole üldse arvestatud. Tõsi, käibemaksu tõstmise juures on ka siseriiklikke ja välismaiseid võitjaid – alates EKREst ja lõpetades kontrollimatult Eesti pinnal tegutsevate sotsiaalmeediaplatvormidega. Aga loomulikult ka Kreml ja kõik teised Ukraina sõja õigustajad.

4. Milliste Eesti ülikoolidega on valitsus arutanud meedia käibemaksu tõusu mõjusid? Alates mõjust ajakirjanduslikule sisule ja lõpetades ühiskondlikule kui sotsioloogilisele sidususele.

5. Milline seisukoht on käibemaksu küsimuses kultuuriminister Heidy Purgal, kelle roll on mitte muretseda vaid ERRi pärast, vaid tunda huvi ka selle suhtes kui laiapõhjaline, tugev ja jätkusuutlik on Eesti ajakirjandus tervikuna? Ta pole sõnagi öelnud Eesti ajakirjanduse ja ajakirjanike kaitseks. Eelmised kultuuriministrid on vähemalt huvitunud, et Eesti ajakirjanduspilt oleks igas mõttes lai ning tugev – nii sisult kui geograafiliselt.

6. 2022. aastal kulutas Kreml 1,9 miljardit ja 2023. aastal on lubanud kulutada 1,6 miljardit dollarit neile soodsa propaganda ning narratiivide levitamiseks. Me teame, et Venemaa lähinaabrid on Moskva erilise pilgu ja tähelepanu all. Seda peegeldavad ka uuringud, mida riigikantselei on tellinud - Venemaa inforuumi ning poliitiliste narratiivide lummuses on Eestis väga palju inimesi. Kuidas peaks Eesti ajakirjanduse nõrgestamine sellele riiklikule ohule mõjuma?

7. Eesti riik on jõuetu sotsiaalmeedias leviva sobimatu sisu ees. Koroonakriis oli selle viimane ja eredaim tõestus. Rääkimata reklaamirahast, mis rändab siit ühesuunaliselt välja. Me ei tea seda summatki, kuid saame rääkida sadadest miljonitest, mis ei puuduta Eesti riigikassat. Kuidas aitab käibemaksu kasvatamine kaasa Eesti ajakirjandusel hakkama saada USA platvormidega? Või tõesti arvab keegi, et sotsiaalmeedia suudab ajakirjandust tasakaalustada? Pelgalt see mõte on juba kuritegelik.

8. Eestis on riigikantselei strateegiabüroo ja strateegilise kommunikatsiooni osakond. Viimase ülesandeks on tagada olukorrapilt inforuumi kohta ning arendada valitsuse ja valitsusasutuste riski- ja kriisikommunikatsiooni suutlikkust. Küsimus: kas käibemaksutõstjad arutasid oma lähima meediat tundva partneriga käibemaksu plaanid läbi ja mida neile vastati?

9. Euroopas on 19 riiki, kus on ajakirjanduse käibemaks 5% või alla selle. Millele tuginedes kavatsetakse otsustada, et Eesti peaks purjetama vastuvoolu?

10. Ja lõpuks: kui palju on käibemaksu tõstmise otsuses isiklikku jonni ja minipolitikaanlust, et mitte anda plusspunkte SDEle ja Eesti 200le, kes viimase paari nädala jooksul mõistsid käibemaksu tõstmise ekslikkust ja olid valmis end parandama?

Eesti demokraatia ja õppimisvõime tõehetk on esmaspäeval, mil valitsus otsustab, mis siis maksudest edasi saab. Sest parlamenti see arutelu ei jõua. Pimeduses tehtud otsus lüüakse lukku samuti pimeduses – valitsuse usaldushääletusel.