JUHTKIRI | Vähemalt kahes metsatööstust puudutavas asjas peaks küll suutma kokku leppida

Stora-Enso sulgeb selle aasta lõpuks Lääne-Virumaal asuva Näpi saeveski, jättes nõnda tööta umbes sada inimest. Puidutöösturite vastasrind, igat masti metsakaitsjad saavad rõõmustada, sest üks puitu õgiv moolok kaob. Stora-Enso saab hakkama, sest nii suurt rahvusvahelist ettevõtet ühe tootmisüksuse sulgemine ei kõiguta. Kuid töö kaotavad saeveski töötajad võivad küll keerulisse olukorda jääda, kui Eesti majandus jätkab langust.

Eksistentsiaalsed küsimused ei seisa mitte ainult selle saeveski töötajate, vaid terve puidusektori töötajate ja väikeettevõtjate ees laiemalt. See on riikliku tähtsusega küsimus, võib-olla isegi suurem kui Ida-Virumaa põlevkivisektori kängumise mõju, sest metsa- ja puidusektor annab tööd ligi 40 000 inimesele, mis võrdub 5–6%-ga Eesti tööhõivest. Seejuures asuvad need töökohad enamasti piirkondades, kus muud töökohavalikud on üpris kitsad.

Praegu on Eesti puidusektor otsekui alasi ja haamri vahel, sest esiteks käib kohalike raiemahtude vähendamise nimel äge ja mõningast edu saavutanud võitlus ning teiseks on sõja tõttu keelatud Venemaalt ja Valgevenest puitu importida. Kõige uuem areng – Skandinaavia majanduse aeglustumise tõttu on vähenenud nõudlus Eesti palkmajade jms järele – on selles kontekstis isegi omamoodi õnn, sest müük jääb tegemata ostja majandusraskuste, mitte su enda konkurentsivõimetuse pärast.