Johann-Christian Põder: kirikute vastutus seksuaalvähemuste olukorra ees on väga selge ja otsene

Lugedes reaktsioone siseminister Lauri Läänemetsa repliigile, et usujuhid „süsteemselt pisendavad oma avalikes sõnavõttudes mõne vähemuse õigusi ja vabadusi“, tuli paraku meelde ütlemine: „ära süüdista peeglit, kui nägu kõver“. Uskliku inimesena peab paraku enesekriitiliselt tõdema, et ühe vähemuse halb olukord Eestis – ja mitte ainult Eestis – on tõepoolest kaasmõjutatud ka usuliste ühenduste ja nende juhtide (olgu siis alama, keskastme või ülema astme juhtide) tegemistest ja tegematajätmistest.

Hoolimata sellest, kas kedagi peaks otseselt nimetama, on Eesti usuliste ringkondade hoiak seksuaalvähemuste suhtes olnud kõike muud kui hoidev ja kaitsev, nende olukorda tõesti südamesse võttev ja parandada püüdev. Pigem on see olnud tõrjuv ja justnimelt nende õigusi ja vabadusi „pisendav“. See on aidanud kaasa negatiivse fooni loomisele, pisendades nende ootusi õiguslikult paremale olukorrale ja asetades neid tihti valgusesse, mis on sotsiaalselt marginaliseeriv ja välistav. Tihti on kristlik negatiivne hoiak tõepoolest ka radikaliseerunud, seda eriti sotsiaal- ja alternatiivmeedias.

Iga kristlane peaks täna ausalt tunnistama, et kirikute ajalugu sisaldab mitte ainult patriarhaalset misogüüniat ja naiste diskrimineerimist, vaid sellel on tugevad homofoobsed jooned, mille ületamine ei ole sugugi kerge. Seda võiksid ausalt ja enesekriitiliselt tunnistada tegelikult ka kirikujuhid. On selge, et kirikute poolt ikka ja jälle viljeletud negatiivne pilt homoseksuaalsusest leiab resonantsi ja levikut ka ühiskonnas laiemalt. See tähendab aga ühtlasi ka seda, et kirikute vastutus seksuaalvähemuste olukorra ees on väga selge ja otsene. Kirikud peaksid vaatama peeglisse ja tunnistama, et kristliku religiooni ajaloos ja tänapäevas on seisukohti ja narratiive, mis teevad ühele vähemusele väga haiget ja pärsivad nende õigusi.