Katrin Pauts: praegu valiksin minagi pigem suuremad maksud kui valitsuse, mis ei pea oluliseks mulle tähtsaid väärtusi

Riigimakse ei võta keegi isiklikult hinge, aga emotsionaalsed asjad tõusevad lõpuks ikka pinnale ja jäävad mällu kauemaks. Seda näitas ju ka kooseluseadus - möödunud on palju aastaid, aga tollaseid väljaütlemisi mäletatakse sama selgelt, nagu oleks need sõnad eile öeldud.

Riigikogus on erakondi, mis võidaksid poliitilist kapitali niipea, kui rahvas jääks piisavalt vaeseks, et unustada kas liberaalsed või konservatiivsed väärtusküsimused. Küüniline väide, aga kas pole siis tõsi: eestlased on vaatamata üüratule hinnatõusule ikka veel Maslow’ püramiidi ülemise astme lähedal, kus moraalsed dilemmad tõukavad majandusteemad kindlalt tagaplaanile.

„Rahval on raha küll,“ võib veel julgelt kuulutada, kui vaadelda pühade eel ostukeskuste parklaid. Kindlasti ei osteta supermarketitest ainult hädavajalikku. Kokkuhoid toiduainetelt tähendab suuremale osale inimestest, et kaubaartikli luksuslikuma versiooni kõrvalt haaratakse natuke soodsam. Et harjumuspärasest toidust ja joogist üldse loobutaks, ei ole ma oma täiesti keskmistest eestlastest koosnevas tutvusringkonnas tähele pannud.