Mart Pukk: igal hommikul kahetsen, et ärkasin

Paratamatusele ei ole mõtet vastu võidelda, ütleb legendaarne raadiomees ja Delfi endine peatoimetaja.

Eelmise aasta sügisel Viimsi Pihlakodusse elama asunud elupõline ajakirjanik Mart Pukk (67) soovib võimalikult kiiresti surra, sest tema haigusest pole võimalik terveneda. Kuid ta ei virise, ei haletse end, ei süüdista kedagi. Vastupidi, Mart viskab nalja ja mitugi korda jutuajamise keskel lõkerdame mõlemad nagu ikka head kolleegid, kes on koos töötades aastate jooksul ühtede ja samade asjade üle naernud.

Mart, räägime su tervisest. Üldiselt ei kiputa oma diagnoosidest rääkima ja vanadekodus viibides enamasti intervjuusid ei anta. Sina oled rääkinud. Teed sa seda missioonitundest, et tabusid murda?

Mis mõttes? Einoh, mis siin häbeneda. Suu veel liigub. Igal hommikul, kui ärkan, kahetsen seda. Mõtlen, et kurat, oleks võinud ikka öösel ära surra. Mis siin rääkida, nii see on. Diagnoos on teada, see on ataksia. See tähendab, et aju verevarustus halveneb järjest, see lõpeb ilmselt insuldiga. Aga millal, seda ei tea. Praegu olen siin üle poole aasta olnud.