Indrek Tarand: võime kõik koos, isegi Nursipalu vastased, kergendatult lausuda – sedapuhku on parteilased meile hea presidendi suutnud valida

Olles aastaid tagasi sunnitud olnud mõtisklema veidike Eesti Vabariigi presidendi ametikohustustest, jõudsin järeldusele, et üheks tülikamaks ja tüütumaks ülesandeks on just need, mida põhiseadus riigipea ülesannete hulgas ei maini – tähtpäevakõnede pidamine.

President on nii 24. veebruaril kui 23. juunil sunnitud kehastuma kirikuõpetaja või pulmavanema rolli ning pidama meile kõigile ja meie kõigi nimel innustava kõne. Nagu teada: kui ei soovi kedagi haavata, siis tuleb jutt ilma sähvatusteta ja väga ümmargune, kantseliitlik isegi. Kui soovid teistsugust mõju, riskid marginaalsete kuid kärarikaste huvigruppide raevupursetega.

Täpselt nagu kauaaegne koolidirektor seisab igal kevadel abiturientide lõpetamisel ning mõtiskleb: „Issand, seda mõtet ma olen ju juba väljendanud, seda tsitaati, seda kujundit kasutanud“