Toomas Alatalu: Wagneri kriisi seemned külvati kohe pärast Krimmi hõivamist

Venemaa ülemkihtide kriis on käes ja kõige valusamas kohas.

Poliitikatundja vaagib asju oma liistude põhjal. Armeeteenistust mitte nuusutanud eksperdina meenutan, et nimetasin Venemaa armee ladvikus toimuvat kohe klassikalise ülemkihtide („alamkihid“ ei taha endist viisi, „ülemkihid“ ei saa endist viisi) ilminguks, kui vahetati välja suurelt sõdima hakanud Vene armee poliitvalitsuse juht ülem – 28. juuli 2022 sai uueks ülemaks ja ühtaegu asekaitseministriks kindral Viktor Goremõkin. Tüüpiline bolševistlik lähenemine – sõjaline ebaedu on põhjustatud halvast poliittööst.

Edasi on kindraleid vahetatud kui särke, kuniks 23. jaanuaril 2023 pandi kogu sõjalise erioperatsiooni juhiks kindralstaabi ülem Valeri Gerassimov ise. Mõistagi, et tegu oli kerge propagandamänguga, mis pidas silmas legendaarse teise maailmasõja väejuhi Georgi Žukovi teada-tuntud käekäiku. Juhtumisi oli too Suure isamaasõja puhkedes samuti kindralstaabi ülem, lendas Stalini pahameele tõttu sellelt kohalt juba juulis 1941, ent tõestas oma nägemuse õigust kiiresti teistel juhikohtadel.

Ent – ehkki Vene armee edu polnud kusagilt näha ja olukord neile läheb vaid raskemaks, istub Gerassimov siiani oma kohal ehk siis – stagneerumine missugune võrreldes Stalini tegutsemisega!?

Väikesel tegijal lubati hüpata

Kolmandaks märgiks oli mulle reageering mitte Kremlist, vaid Kremli kõrvalt 22. juunil, kui neli tiibraketti, - väidetavalt prantslaste tehtud -, tabasid Tšongari silda, mis on venelastele nende kõige vajalikum ühenduskoht maismaa ja Krimmi poolsaare vahel. Asi selles, et kisama pani nn Hersoni oblasti Kremli määratud kuberner Vladimir Saldo, kes lubas vastata Giurgiulesti silla ehk Moldova ja Rumeenia vahelise peamise ühenduslüli ründamisega.

Kuna Rumeenia on aga NATO liige, läks Moldova-Venemaa suhtlus reedel ülikiireks ja punaseks – noodid ja Vene suursaadik vaibal! Peaiva mõistagi see, et Saldo on kõigest väike ettur ja see, et ta sai suures mängus suurelt ähvardada ilma piiksuta Kremli poolt, näitas kätte suure kaose tekke viimase ladvikus.

Algse invasiooni tulemus

Laias laastus Venemaa agressiooni Ukrainas võttes võib aega veebruarist 2014 detsembrini 2015 võtta kui mitteametlikku agressiooni, sest – peale Krimmi, kus kõik oli avalik ja kus oli lubatud viibida kindlal arvul Vene sõjaväelastel -, oli Ida-Ukrainas formaalselt tegu Vene vabatahtlike sõdimisega, kes toetasid nn kohalikku omakaitset. Säärane asjade serveerimine ja omaksvõtt Berliinis ja Pariisis võimaldas ka nn Minski kokkuleppeid ja Putini jätkuvat suhtlemist Läänega.

Et kogu konflikt venib ja et sellest ei saa nn külmutatud konflikt, ei suudetud toona siin ja sealpool ette näha ning sestap oli ka loogiline kõikvõimalike eraarmeede – erarelvaüksuste säilimine, kes suure sõja puhkedes jäid esialgu siiski varju.

Kui Ukraina armee tõestas kiirelt ära, et paljukiidetud Vene armee ei oskagi sõdida, oli sääraste üksuste esiplaanile tulek paratamatu. Eriti torkas see silma maikuus Bahmuti lahingutes.

Venemaa kaitseministeerium ja kindralstaap sattusid ebamugavasse situatsiooni, mis tipnes Šoigu korraldusega, et eraüksused võtaksid end 1. juuliks end nende juures n-ö arvele. Mõistagi ei saanud see meeldida Prigožini ja Kadõrovi tüüpi sõjapealikutele ja vastava kuupäeva lähenedes tuli oodata neilt mingit protesti. Vene armee tegevjuhid aga võtsid Šoigu korraldust kui võimalust konkurente alandada. Ilmselt juhtuski viimane, kuna Prigožin väidab, et tema üksuseid pommitasid „omad“.

Tohutu tagasilöök prestiižile

Igal juhul on tegu sõjalise mässuga ja mismoodi ning kelle kasuks see laheneb, on võimatu öelda. Tagasilöök Putini ja Kremli prestiižile on aga tohutu. Vaevalt, et teda üritab avalikult toetada näiteks Hiina liider Xi Jinping! Kas juhtuvast ka midagi enamat koorub, näitab hetkel rahva reageering eeskätt Rostovis.

Tark on aga täna hakata valmistuma sellele, kuidas Venemaa valija käitub septembrikuu 2. pühapäeval toimuvatel valimistel, mis on ju välja kuulutatud - mh Moskva linnapea valimised, kus siiani n-ö sõltumatuna kandideerinud Sergei Sobjanin alles äsja teatas, et teeb seda kui Jedinaja Rossija kandidaat. Ehk siis – Kremli selgelt vale arvestus võimu suuremaks kontsentreerimiseks ehk kõik munad ühte korvi panek võib lõpuks ometi teda ennast bumerangina tabada. Hiljemalt või õigemini – juba septembris 2023.