KOLUMN | Liisa Pakosta: just sportlaste tõrjumise kaudu saab viia venemaalastele sõnumi, et sõda ei ole rahu

Spordi poliitilisusega seondub mul üks lapsepõlvemälestus: 1980. aasta suvi ja Pirital korraks müügile välgatanud näts, kilepakendis viilutatud vorst ning hetketi isegi banaanid.

Isegi laps sai aru, et see oli meid okupeeriva Venemaa propaganda, kontrast argipäevaga oli sedavõrd suur. Kui kohale sõitnud Moskva olümpiamängude purjeregati osalejatele taheti näidata, et okupeeritud aladel elatakse normaalset elu, siis kohalikele näidati propagandavõtteid.

Kõige enam kahju sündis potjomkinluse klassikast, näiteks vanalinna majade kiirkorras, ent see-eest täiesti sobimatu värviga ülevõõpamisest. Värvi alla kogunes niiskus, mis lubikrohvi paisutas, ja järgnevatel aastatel tekkis Tallinna vanalinna tänavatele krohvitükkide sadu ning majad nägid välja, nagu oleks neil mingi raskekujuline nahatõbi kallal.