Olev Remsu: kaup tundub olevat Prigožini kahjuks, seda enam et pole kindel, milliseks kujuneb Šoigu ja Gerassimovi saatus

Tohtamõš (1382), poolakad-leedukad (1610), Napoleon (1812). Eilse õhtuni püsis lootus, et siia, Moskva vallutajate auväärsesse nimekirja, lisandub Jevgeni Prigožin (2023), ent see jääb tegemata. Kahjuks.

Ajaloolist tausta andes peab ütlema, et Venemaal on toimunud riigipöördeid ja riigipöördekatseid tublisti, seni viimased korrad liikusid valitsejatele vaenulikud tankid Moskva tänavail 1953. aasta juunis, kui Kremlis arreteeriti (tapeti?) Lavrenti Beria, ning 1991. aastal augustiputši ajal. Nii et Prigožini üritus oli business as usual. Ja seegi kuuluks nagu asja juurde, et efektselt alanud aktsioon pöördus operetlikuks.

Nii või teisiti on Prigožin löövat eluloofilmi väärt isik. Ta on endine kriminaalvang, kelle tõstis porist ja mudast välja Vladimir Putin, tegi temast endale kasuliku ja kuuleka marioneti, kuldas ta üle riigitellimustega.