ARVUSTUS | Tsivilisatsiooni piiril paikneval Ukrainal on pikk ja väärikas ajalugu

Kui heita mineviku sündmustele pilk „ukraina silmade läbi“, muutuvad Serhi Plohhi käsitluses paljud üldtuntud faktid nüansirikkamaks.

Serhi Plohhi „Euroopa väravad. Ukraina ajalugu“ viis, kui tuntud lauset parafraseerida, mõttele, et ilumääratluse kriteeriumid pole kaugeltki ainsad, mis paiknevad vaataja silmades – sama võib öelda ka ajalookirjutajate ja -kirjutamise kohta. Ning seda eriti pärast Ukraina ajalugu tutvustava raamatu läbilugemist. Miks nii?

Ilmselt seetõttu, et Ukraina ajalugu oli paljude silmade läbi vaadatuna kuidagi märkamatult transformeerunud Venemaa ajalooks. Seda eriti teostes, mis käsitlevad ajavahemikku kümnendast sajandist 13. sajandi alguseni, mida on tavaks nimetada Vana-Vene riigi (ka Kiievi-Russ) algusajaks. Serhi Plohhi käsitlus aga asetab rõhud õigetele kohtadele tagasi ning tuletab meelde, et tolle ajajärgu määrava tähtsusega sündmused toimusid tänapäeva Ukraina territooriumil ja seega on nad samaväärselt käsitletavad Ukraina ajaloona. Kuivõrd on kahe riigi minevikulood omavahel põimunud, seda kinnitab kas või fakt, et nii ukrainlased kui ka venelased peavad oma väljapaistvaks minevikuvalitsejaks Jaroslav Tarka (u 978–1054), kelle kujutis on leitav mõlema riigi rahatähtedel. Alles Kiievi-Russi kokkuvarisemine – analoogiliselt tänapäeva Prantsusmaa ja Saksamaa eelkäija Karl Suure riigi lagunemisega – viis kaugema tagajärjena eraldi seisvate Ukraina ja Venemaa riiklike moodustiste tekkeni.