Võib öelda, et tavaoludes ei ole Eesti piiri pidavusel viga, sest massimigratsiooni siitkaudu ei toimu. Ent juba aastaid on selge, et peame olema valmis ka palju hullemaks kui tavaolud.

Juba 2014. aastal, kui Venemaa annekteeris Krimmi, sai selgeks nn roheliste mehikeste oht. 2021. aastal, kui Valgevene ja Leedu ning vähem ka Valgevene ja Läti piiril puhkes migratsioonikriis, selgus, et Venemaa saab relvana kasutada ka Süüriast, Afganistanist ja mujalt ebastabiilsetest paikadest pärit põgenikke. Äsjane Prigožini mäss vihjab sellele, et kindlasti tuleb arvestada võimalusega, et selliseks ebastabiilseks paigaks ja põgenike allikaks muutub ka Venemaa ise.

Kui poleks Lätit, kelle piiriehitus edeneb samuti aeglaselt, oleks meie idapiiri ehitus justkui anekdoot žanrist „aeglased eestlased“.

Leedu teatas 2022. aasta augusti lõpus ehk umbes aasta pärast Valgevenest tulnud migratsioonirünnakut, et 502 kilomeetrit pikk ja neli meetrit kõrge piiritara on valmis. Poola ehitas möödunud aastal Valgevene piirile 186 kilomeetrile viie meetri kõrguse massiivse tara poole aastaga.

Eesti... Meie kagupiirist, mille ehitusest on poliitikud aastaid rääkinud kui suurest ja tähtsast turvalisus- ja julgeolekuprojektist, on nüüdseks täielikult välja ehitatud 23,5 kilomeetrit. Üldse on Eesti ja Venemaa maismaapiir 136 kilomeetrit pikk. Kui poleks Lätit, kelle piiriehitus edeneb samuti aeglaselt, oleks meie idapiiri ehitus justkui anekdoot žanrist „aeglased eestlased“.

Kui palju märke selle kohta, et idapiiri kindlustamisega ei tasu venitada nagu Tallinna-Tartu maantee neljarajaliseks ehitamisega, on veel vaja? Praeguse valitsuse koalitsioonilepe ütleb: „Ehitame idapiiri maismaataristu välja 2025. aasta lõpuks.“ See tähendab veel kahte ja poolt aastat (kui sellest lubadusest kinni peetakse). Piiriehituse tempot tuleb kiirendada.