Evelyn Sepp eelarvekärbetest: lihtsalt kärpimine kärpimise pärast ei tööta! On ilmselge, et nii vaesuvad vaesed enam

Pikk pidu „kiirlaenu“ eest on viinud meid sinna, kuhu me pidimegi välja jõudma. Kriis on käes, süvenev ja kõik selle osalised on end päris korralikult kinni lukustanud. See ei aita meid aga edasi.

Eelarvevõimalused on kõigil (erakondadel) samad, väljakutsed samuti, majanduse struktuursus ja sellest johtuv on lühiajalises plaanis pigem õnneasi, üldised globaalsed trendid ja nende mõju aga vääramatu. Mitu mustrit liiguvad taustal, meist sõltumatult, aga meid mõjutades.

Isegi Äripäev ei häbene oma veergudel ära trükkida tõdemust, et me (majandus) ei saa ainult edasi kasvada, aga see kasvu-narratiiv elab sügaval teadvusel ja poliitilises retoorikas veel visalt edasi. Selle mõju tunneb juba täna iga Eesti inimene vahetult ehkki ei pruugi oma igapäevatoimetuste juures põhjuseid teadlikult tagajärjega kokku vedada. Aga auk õhupallis on igatahes sees …

Mäletate - Euroopa rahatrükk pidi meid kõiki tegema rikkaks, tervemaks, rahulolevaks ja õnnelikuks, aga läks paraku vastupidi. Struktuurselt on probleemid süvenenud ja hind, mida maksta tuleb, laotub veelgi suuremal määral nendele, kes sellest eelnevast kõige vähem kasu said.

Aga oli ka võitjaid. Eesti majandustruktuur on vana, tehnoloogiavaene, odava otsa töökohti pakkuv, laiali määritud riigilaen koormab keskkonnavaeseid veelgi enam ja plahvatav vimm muudkui kasvab, kuigi nii ei peaks see minema.

Küsimus pole suurtes kuludes, vaid väikestes tuludes. Ja veelgi enam - küsimus pole ka ainult kärpimises, vaid kohanemises.

Tõdeme, et majanduslik ja varanduslik ebavõrdsus on üüratu ja süvenev, koos võimaluste, valikuvabaduse, kvaliteetse elukeskkonna - keskonnarikkuse vähenemisega.

Lähtume sellest, et eelarvevaade peab saama korda. Toetame ka ideed, et Eesti vajab tõesti nulleelarvet, et hinnata süsteemselt kogu komplekssust ja selle eesmärgipärasust.

Samas ei jaga me lootust või illusiooni, et „kärpdes avalikku sektorit“ umbes poole võrra, saaks need eelevad küsimused lahendatud. Ei saa. Süveneb kõik see sama, mis on juba käes. Vaesed jäävad veel vaesemaks, rikkad lähevad veel rikkamaks ja see pole hea.

Mida siis teha?

• Solidaarselt ja kiireloomuliselt saab riigiaparaadi juhtimiskulusid tõesti vähendada, 5-10% ei tekita püsivat kriisi. Edasi aga vaid siis, kui tehtud on audit ja pikem plaan.

• Juhtimine ja suurte avaliku sektori alalõikude mehitamine pole kattuvad. Õpetajad, sotsiaalhoolekanne, sisejulgeolek vajavad kiirelt täiendust, see on fakt. Nii palkadeks kui muu ainelise soetamiseks. Nimetagem seda kokku sisejulgeolekuks. Seega kokku ei too see kokkuhoidu, vaid ümberjagamise eluks vajalikule.

• Saatan detailides on muus - kõikvõimalike „universaaltoetuste“ ja helikopteriraha mahu kasvatamisest, mille kate tuleb juba mõnda aega laenuraha arvelt. Seega tuleb eelarvemõju saavutamiseks see läbi vaadata ja jääda selle juurde, et mitte kõik ei vaja abistamist maksumaksjate arvelt, vaid need, kes seda päriselt ka vajavad.

• Edasi - strateegiline riigiabi suure mõjuga ettevõtetele või valdkondadele, et end ümber kohandada, keskkonnavaates reformida ja oma rahvusvahelist konkurentsivõimet oluliselt tõsta. NB! Mitte segi ajada korruptiivse või eesmärgipäratu toetusmajandusega! Seega vastus küsimusele, kuidas rohkem teenida…

• Ülemineku ja kohanemistoetust vajavad seejuures ettevõtete asemel hoopis inimesed, kes peavad tegema uusi valikuid. Mobiilsust on vaja sinna! Meie ühine mure ei ole jätkusuutmatud ettevõtted, kes kuskil veel püüavad lobida, et säilitada oma omanikutulu ja struktuuri. Ei, meil pole vaja „rohkem ehitada“, rohkem asju, rohkem ja kiiremini kasvada. Meil on vaja kiiremini areneda. Portofrancod on mingi eriti haige ajajärgu kvintessents - jäägu see minevikku.

• Ja keskne - igas mõttes tuleb vähendada vaeste üksikisikute (aga meenutan, et neid on enamik Eestis) maksukoormust ja „solidaarsust“ ning kanda selle põhirõhk üle neile, kes on senisest saanud suurema kasu. Siia juurde veel ka üks põhimõtteline maksu-ettepanek - saastaja maksab! Saastaja maksab ja hinnastab kogu keskkonnamõju oma lõpptoote või -teenuse hinda ja kui see pole rentaabel, siis polegi seda vaja. Raha, meenutan, on energia ekvivalent. Seega selle koondumisel on mitu kihti - ja lisaks nn rahavaestele on paljudest Eesti inimestest saanud ka keskkonnavaesed. Õiglane kulude-tulude jaotamine on see, kui otsida tasakaalu. Ja lihtsalt kärpimine kärpimise pärast pole see koht, kust lahendust leiab.

Lõpetuseks - on aeg püüda küsida õigeid ja kibedaid küsimusi, mitte võistelda primitiivsete lahenduste nimel. Jah, riigieelarve peab saama korda, aga õiglaselt!