REPORTAAŽ | Kaheksa pikka kuud. Fotograaf Tiit Blaat jälgis oma poja teekonda laulukaare alla

„„Laskem elada!“ on kõige parem lugu! Oskame seda kõige paremini, sest oleme seda kõige rohkem harjutanud!“ on väikesed trompetipoisid laulukaare kolmanda korruse fuajees oma esinemisjärjekorda oodates õhinal.

Kohe-kohe algab pillimeeste kaheksa kuud kestnud pika teekonna grand finale, noorte laulupeo puhkpilliorkestrite etteaste.

Algas see kõik aga mullu novembris, üpriski nagu Oskar Lutsu „Kevade“ raamatki, sest kui fotoaparaadiga Viimsi muusikakooli jõuan, on puhkpilliorkestri laulupeo lugude õppimise esimene proov juba alanud. Minu kümneaastane poeg Hugo on esimest aastat selle orkestri noorema koosseisu liige ja olen otsustanud jälgida tema ja ta pilli mängivate sõprade teekonda laulukaare alla.