JUHTKIRI | Hiljutiste žestide eest võib Türgile palju andeks anda

Pühapäeva õhtul hakkasid levima kuuldused, et Türgi merevägi on lubanud kaitsta Mustal merel liikuvaid kaubalaevasid Vene mereväe eest, kui Venemaa keeldub Ukraina-Türgi-Venemaa vahelise viljaleppe pikendamisest. Kõlakad tekkisid pärast Türgi ja Venemaa välisministrite pühapäevast telefonikõnet, mille peateemaks oli 17. juulil lõppev viljalepe.

Ükskõik, kas see on tõsi või päris mitte, igatahes on Türgi president Tayyip Erdoğan enne teisipäeval ja kolmapäeval Vilniuses toimuvat NATO tippkohtumist väge täis. Laupäeval südamlik kohtumine Ukraina presidendi Volodõmõr Zelenskõiga, Ukraina NATO-püüdlustele tugeva toetuse väljendamine, kokkulepped Ukraina (sõja)tööstuse arendamiseks). Ja Zelenskõile viie Mariupoli kaitsmisel osalenud komandöri kaasa andmine – vastu mullu septembris Venemaale antud lubadust, et vahetuse kaudu päästetud Ukraina kangelasi hoitakse sõja lõpuni Türgis.

Rootsi NATO-ga liitumises küsimuses on Türgi palju meelehärmi valmistanud, aga nüüdsete tegude ja žestide eest võib talle ka palju andeks anda. Isepäine Türgi ei põlga küll ära äri ajamist Venemaaga, kui see on talle kasulik, kuid õnneks on Ukraina neile regioonis loomulikum pikaajaline liitlane ja partner kui Venemaa, kellega 16.-19. sajandil on maha peetud üksteist sõda, mis kestsid kokku 69 aastat. Viljaleppe pikendamine tõstaks Türgi kaalu ka vilja importivate arengumaade silmis.