REISIKIRI | Näha Budvat ja surra... Näen, kuidas neli vetelpäästjat asetavad vee piirile hallijuukselise vanaproua keha

Soliidses eas kaunis Budva on Montenegro enim külastatud linn. Igal suvel tõmbab see ligi rohkelt puhkajaid, kes soovivad uidata vanalinna tänavatel, päevitada Budva Riviera liivarandadel ja pidutseda, nagu homset ei tulekski.

See on fantaasiapuudus, mis paneb mind õhtul jalutama mööda kitsast mere ja rannarestoranide vahele surutud promenaadi, mis Budva vanalinna müüri alla väikesele supelrannale viib. Montenegros on tuhandeid kohti, kuhu minna – aga ikka jõuavad kõik sellele väikesele merre sirutuvale kaljusele maanukile, kuhu pehmed tuuled kannavad õhtul merelt ja vanalinnast sosinaid, praetud kala lõhna, pokaalide kõlksatusi, rõõmsat ja aroomikat puhkusesuminat, nii et see pisike rannalapp, mille suvitajad on oma valdusesse võtnud, sellest vähehaaval nagu suuremaks paisub.

2500 aasta eest elasid siin vaid mõned illüürlased, kes ehitasid dramaatiliselt kaunisse mägede ja mere kohtumispaika ühe esimese Aadria ranniku linna. Nad oleksid võinud muidugi rahulikult maad harida ja loomi karjatada, liigset kasu võtmata kaubelda, aga kiusatus merel kreeklaste ja roomlaste külluslike kaubakoormatega laevu röövida oli vastupandamatult suur, et nad ei saanud sellest jagu. Nii et need 2500 aastat on olnud väga dramaatilised, täis roomlaste, kreeklaste, türklaste, veneetslaste, slaavlaste ja arvukate teiste võõraste kättemaksu, vallutusretki ja lahinguid, mis on tihtipeale mere verest niisama mustaks värvinud kui mäed, mis Montenegrole nime on andnud. Looduski on Budvas toimunut nähes saanud inspiratsiooni ja koonerdamata andnud lisa, väristades linna maapinda sellise innuga, et see on tulnud mitu korda varemetest täiesti üles ehitada. Nii et ehkki praegune Budva on saanud oma näo keskajal veneetslaste käe all, on see samal ajal ehitatud kõigest 43 aasta eest, pärast 1979. aasta laastavat maavärinat, mis vanalinnast ainult kivikuhja alles jättis.