ARVUSTUS | Maavärin nimega kristlus

Noor koduõpetaja ja tema õpilane armuvad ja saavad lapse. Naine määratakse patule viidates surma ja mees valmistub end üles pooma, kui algab maavärin. On see ebaõiglusevastane sekkumine või hoopis jumala viha patuste vastu?

EMTA kaasaegsete etenduskunstide (contemporary physical performance making ehk CPPM) magistrantide lavastust „Maavärin“ ei saa tavapäraselt arvustada. Või täpsemalt, ei peakski. Tegemist on koolitööga, mis asetab lavastuse kriitika jaoks juba eos mõnevõrra hallile alale. Veel enam, see on koolitöö, kus võrdlemisi klassikalise rolliloomega tegelevad magistrandid, kes ettekirjutatud teksti, stseenide ja misanstseenidega enamasti sel kujul kokku ei puutu.

Ometi on see lavastus, mille puhul on mitu põhjust, miks seda jäädvustada. Esimene on lavastuse teema – vastuolud kristluses –, teine on kursus, kes seda mängib, kolmas „Maavärin“ kui pedagoogiline formaat. Seega, ka selle artikli taustalugu erineb pisut tavapärasest. Lavastusi tõlgendades on minu meelest kena protsessi osalistest kirjutamise ajal pigem eemale hoida (selleks et kirjutajale oleks peamine see, mis jõuab vaatajani, mitte teadmine, mida osalised teha on tahtnud). Nii et full disclosure, seekord uurisin kursuse kohta tausta ka CPPM-i õppekava juhilt Jüri Naelalt.