KULTUURIBIIT | Kitarrist Anna Regina Kalgi playlist

Seekordse Kultuuribiidi koostas kitarrist Anna Regina Kalk, kes 26. juulil astub koos Merje Käoga üles Noblessneri vabaajakeskuses Wambola.

Sügisel 11. korda toimuv Viljandi kitarrifestival kolib selle aasta suvel Tallinnas Noblessneri sadamalinnakus tegutsevasse vabaajakeskusse Wambola, et korraldada 7. juunist 30. augustini kontserdisarja „Kitarrikolmapäevad Wambolas“. Igakolmapäevane kontserdisari seob Tallinna kui muusika- ja merelinna ning võimaldab publikul nautida professionaalse kitarrimuusika ja mereäärse keskkonna kooskõla.

Anna Regina Kalk ütleb oma muusikavaliku kohta: „Alustasin ajast, mil olin teismeline, ja jõuan lõpuks lugudeni, mida praegu kuulan. Kuigi on ju väga palju häid lugusid, mida valikusse panna, valisin välja just need, sest kõiki neid kuulaksin ikka ja jälle uuesti ning naudiksin neid sama palju kui siis, kui need alles avastasin.“

Getz/Gilberto „O Grande Amor“

Selle plaadi (Getz/Gilberto) leidsin teismelisena kodus plaadiriiulilt ja see võlus mind kohe. Õppisin tollal alles muusikakoolis klassikalist kitarri ja hakkasin tasapisi lisaks muusikakooli repertuaarile ka neid kuuldud bossanoovasid mängima. Siiani kuulan seda plaati (ja eriti seda lugu) hea meelega ja tundub, nagu oleks elu üks lõputu soe suveõhtu.

Nirvana „In Bloom“

Samal ajal kui avastasin enda jaoks bossanoova, olin suur Nirvana fänn. Teadsin vist kõiki nende lugusid ja proovisin neid oma klassikalise kitarriga järele mängida. Minu toa seinal rippusid kaks suurt plakatit ja isegi võtmehoidja oli Kurt Cobaini pildiga. Milline energia ja millised rifid! Seda lugu kuulates unistasin elektrikitarrist, et ka üks päev mõnusalt ja valjult neid riffe mängida.

John Scofield „Don’t Shoot The Messenger“

Scofield on läbi aegade olnud minu lemmikkitarrist. Uskumatu, kuidas ta gruuvib! Tema pausid nootide vahel gruuvivad ka! Teda on alati hea kuulata. Tuletab meelde, miks üldse kitarri mängida. Seda lugu olen otsast lõpuni transkribeerinud ning üritanud Scofieldi saundi ja fraseerimist järele aimata.

Charles Ives „The Unanswered Question“

Täielik meistriteos, mis paelus mind kohe, kui seda kuulsin. Kõigepealt on kuulda ilusaid ja eepiliselt kõlavaid keelpillide mängitud akorde, mille peale siis trompet justkui ühe küsimuse esitab. Nagu kaks täiesti erinevat maailma, mis ometi ühe terviku moodustavad, ja seda kuulates tundub, nagu vaatakski otsa suurtele ja filosoofilistele küsimustele. Ja vastused?

Uno Loop „Kamina ees“

Mulle tohutult meeldib Uno Loobi muusika ja üldse see, kuidas ta laulis. Kogu estraadiklassika meeldib mulle väga ja meenutab vanu häid aegu, kuigi ma sel ajal ise ei elanud ega tea öelda, kui head need siis tegelikult olid. Siiski teevad need alati tuju heaks ja päeva ilusaks. Eriti tore on kõiki neid laule kõva häälega kaasa laulda pikkadel autosõitudel.

KUU! „Lampedusa Lullaby“

Üks minu lemmikbände. Kaks kitarri töötavad selles koosseisus omavahel nii hästi, et bassikitarrist ei tunnegi puudust. Mulle meeldib väga ka laulja Jelena Kulići hääletämber. Ka laulusõnad on väga hästi kirjutatud. Maailmatasemel muusikud. Hea meelega mängiks ise ka selles bändis.

Django Bates „New York, New York“

Täiesti geniaalne arranžeering tuntud loole „New York, New York“. Esimest korda laskis mulle keegi seda lugu Otsa kooli ajal. Toona ei mahtunud mulle pähe, kuidas keegi nii laheda seade oskas kirjutada ja kes need inimesed on, kes seda nii hästi mängida suutsid. Kui tavaliselt tähendab muusikaline huumor loo või seade täispikkimist tsitaatidega tuntud lugudest (mulle üldse ei meeldi), siis selles seades kasutatud lõik Ameerika Ühendriikide hümnist või lühike jupp bandžomuusikat mõjuvad nagu rusikas silmaauku. Kui keegi oskab meisterlikult segada muusikasse veidi huumorit, siis on see Django Bates. Ei saa jätta ka mainimata, kui hästi kõik muusikud mängivad!

Carlos Bica & Azul „Patchwork“

Kitarril Frank Möbus, kontrabassil Carlos Bica ja trummidel Jim Black. Järjekordne bänd, kus hea meelega isegi mängiks. Seda kuulates tuleb lihtsalt hea tuju, sest minu arust on tegu hea muusikaga, mis on väga maitsekalt mängitud.

Petter Eldh & Koma Saxo „Koma“

Avastasin selle bändi paar aastat tagasi ja see hakkas mulle kohe meeldima. Nii head gruuvid ja hook’id! Veel meeldib see, et nende muusika on hästi elav ja mitte kammitsetud. Seda lugu kuulasin eriti palju, sest see meenutas veidi „Ocean’si“ („Ocean’s Eleven“ jt) filmiseeria stiilset tunnusmuusikat, mis mulle väga meeldib.

The Do „Opposite Ways“

See lugu on mänginud palju, palju kordi minu kõrvaklappides. Terve nende album „Shake, Shook, Shaken“ on minu arust lihtsalt väga hea. Minu jaoks on seal kõik olemas, mida ma ühelt healt popbändilt kuulda tahaksin.