Mu kadunud vanaema meenutas, et kunagi, kui tiblad meie maja ära võtsid, pandi osasse korteritesse elama mingid teistsugused inimesed. Igaüks küüned enda poole, jõhkrat ülbust täis, mingist ühisest aia hooldamisest kuulda ei tahtnud ja igaüks võitles endale Nõukogude võimu abil välja just enda tükikese peenramaad. Haris seda täieliku ükskõiksusega aia üldise planeeringu vastu – ja kastmistorude vastu, mis uute peremeeste all esimesel talvel lõhki külmusid.