ARVUSTUS | Tuumajumala piinad. Imetlus ja õõv, müüdiloome ja hukkamõist käivad „Oppenheimeris“ käsikäes

Kaua oodatud „Oppenheimer“ on nagu nimitegelanegi: keerukas, kohati geniaalne ja seejuures omaenda ambitsioonide käes kannatav.

Cristopher Nolan on fenomen – tema filmidest rääkides on raske alustada mujalt kui lavastajast endast. Järgede ja seeriate ajastul, kus suurte staarnäitlejategi mõju kassatulemustele üha kahaneb, on teda nimetatud ühe-mehe-frantsiisiks. Autorikinos on filme eelkõige looja nimega reklaamida tavapärane, ent sinna ei jagu enamasti kümnetesse miljonitesse dollaritesse ulatuvaid eelarveid. Nolani publikumenu pole aga taganud talle oma visiooni elluäratamiseks mitte kümneid, vaid sadu miljoneid dollareid.

Liig oleks nimetada „Oppenheimerit“ Nolani kõige ambitsioonikamaks projektiks. Viimase kümnendigi jooksul on ta toonud ekraanidele ühe suure kassahiti teise järel: kosmiline ulmefilm „Tähtedevaheline“, ajaloo suurimat päästeoperatsiooni kujutav sõjadraama „Dunkirk“ ja muidugi osalt Eestis filmitud labürintlik põnevik „Tenet“. Nolani renomeed arvestades kipub kergesti ununema, et klassikaliste draamade asemel ongi ta lavastanud peamiselt žanripõnevikke, koomiksimäruleid ja ulmeseiklusi. „Oppenheimer“ on „Dunkirki“ järel tema teine tõsieluline lugu ja kahtlemata kõige karakterikesksem lavastajatöö.