KOLUMN | Liisa Pakosta: oma asjade parandamine tuleb taas au sisse tõsta!

Enne teist ilmasõda ei peetud paljuks harida koolilapsi samm sammu haaval lihtsamaid parandustöid tegema. Tänapäeva Eestis on paljud asjad keerulisemad. Enam ei putitata nädalavahetustel garaažides autosid ega koguta sahtlisse lappe püksipõlvede sama tooniga paikamiseks, ehkki mõlemal traditsioonil leidub veel üksikuid järgijaid.

Mul on eredalt meeles, kui esimest korda Stockholmis Põhjamaade muuseumis nägin vitriinis kuninga särki, mida oli ohtralt nõelutud. Kaenla all, küünarnukkidel ja isegi kõhul oli kulunud või rebenenud kohti mitu korda parandatud. Ma ei üllatunud mitte selle üle, et Põhjamaade rikkaim oli oma särgiga sedavõrd säästlik olnud.

Sain sellel 1989. aasta hommikutunnil aru, et ühes asjas oli nõukogude ajupesu minuga siiski edukas olnud – ma olin ekslikult arvanud, et rikkad inimesed on ülemäära edevad ja üldsegi mitte praktilised. Tegelikult sai isegi kuningas aru, et särgi tegemine on hulk tööd ja vaeva ning mõistlik inimene kannab seda sestap senikaua, kuni särgikaelus väljapoole veel viisakas välja näeb.