ARVUSTUS I Barbie ise pole täiuslik, film kaugeltki mitte

Kärast „Barbie“ ümber võiks eraldi turundusõpiku kirjutada. Linateos aga on visuaalselt küll võimas ja irooniagi kohati tabav, kuid lugu tervikuna lihtsakoeline ja kunstlikult moraalitsev.

Mina nooblil esilinastustel ei käinud, vaid seadsin laupäeva ennelõunal sammud Tallinna magalas asuvasse kinno. Saalis oli paarkümmend inimest, nende seas üks ema kahe väikese tütrega. Kogu kolmikul roosad pluusid seljas, lastel pihus Barbie logoga plastiktopsid. Säärased tooted lähevad ilmselt praegu kinodes hästi müügiks. Mu naabruses istusid 20-ndates neiu ja noormees. Kui esimene neist paistis elevil olevat, siis teine mossitas. Ju oli sunniviisiliselt kaasa veetud.

Filmi reklaamlause on iseenesest nutikas: kui armastad Barbiet, on see film sinu jaoks; kui vihkad, siis samuti. Mina ei kuulu kummagi sihtgrupi alla. Minu lapsepõlv langes 1990-ndatesse. Kui ma sünnipäevaks midagi soovisin, siis „Mootorratturhiired Marsilt“ nukku või legosid. Üks Barbie mul oli, aga säärane, mis oli mõistliku hinnaga soetatud turult. Ei olnud originaaliga ühte nägu ega ka samas mõõtkavas, aga ajas asja ära küll. Pikalt temaga mängida niigi ei viitsinud. Kui üldse Barbie peale mõtlesin, siis seoses Aqua hittlooga „Barbie Girl“.