JUHTKIRI | Ei anna riigile rohkem võimu

Nad tegid seda jälle. Keset rauget suve ujus justkui möödaminnes siseministeeriumist välja ka kolme aasta eest katsetatud ettepanek keelata Eestis isikustamata kõnekaardid. See tähendab, et vähemalt teoorias peaks riik ka ettemaksuga kaartide puhul teadma, kes ühelt või teiselt numbrilt helistab ja internetti kasutab. Põhjenduseks nagu ikka selliste initsiatiivide puhul suurem turvalisus tänu tõhusamale kuritegevusega võitlemisele.

Turvalisus ja julgeolek on võimsad terminid. Kes meist ei tahaks, et riik teda paremini kaitseks? Nii saab õigustada justkui igasuguseid samme, mis võimaldavad riigiorganitel inimesi paremini kontrollida – nii seaduskuulekaid kui ka kurjategijaid. Sääraseid meetmeid läbi surudes kõlavad kergesti ka sellised argumendid nagu „Õige hõlma ei hakka keegi“. Kui ise seadust ei riku, mis siis karta on?

Kogemused kogu maailmast kinnitavad aga, et enne kui riigile veelgi privaatsust loovutada, tasub silmas pidada pikemat vaadet: kas oleme ikka valmis praeguse üürikese turvalisuse nimel usaldama riigile rohkem võimu meie tegevuse üle tulevikuski? Praegune Eesti on demokraatlik õigusriik, kuid eks olnud seda 20 aastat tagasi ka Ungari. Nüüd kergekäeliselt antud õigusi on olude halvenedes juba pea võimatu tagasi võtta.