ARVUSTUS | Traagiline triangel ja olematu orkester. „Dissonantsed“ balansseerib ängi ja teraapia noateral

Kohutav ja üksiti kütkestav on „Dissonantsete“ vaibumatu, terav aktuaalsus.

„Ma hoiatan teid, kui te mulle ei ütle, et meil on sõda, kui te veel suvatsete kaitsta kõiki selle Antikristuse jõledusi, kõiki tema koledusi (ma usun tõesti, et ta on Antikristus), siis ma ei tunne teid enam...“ Selline on Lev Tolstoi romaani „Sõda ja rahu“ kolmas lause, prantsuskeelne lause, joonealuse tõlkega.

Väidetavasti on „Sõda ja rahu“ poliitvang Aleksandri lektüüriks vaimuhaiglas, aga kui ta loeb palatikaaslasele ette raamatu avalause, tunneme hoobilt ära hoopis teise kultusromaani, mille esimene peatükk kannab muide pealkirja „Ärge eales laskuge kõnelustesse tundmatutega“! Ei tundu kuigi usutav, et säärasesse haiglavanglasse õnnestuks „patsiendil“ põues kaasa tuua Bulgakovi teos, ent valus-sarkastilise märgina toimib „Meister ja Margarita“ hiilgavalt ja mitmeplaaniliselt.