Mehis Heinsaar 50. Imelaps ja võlur, kes loob kummalisi maailmu

Kui Mehis Heinsaar ei looks ja ei lehvitaks ühe tibatillukese rahva vähetuntud haldjakeeles, oleks ta ammugi ilmakuulus.

Mehis Heinsaarest sai legend veel enne, kui tema esimene jutukogu ilmus. 1990-ndatel Tartus elanud ja loonud vaid vähestele tuntud geeniusest, keda ümbritses salapärasuse aura ja öiti Emajõe luhtadel roomav uimastav udu, on tänaseks saanud elav klassik, kelle värskeimat teost „Kadunud hõim“ on kohane kõrvutada Marquese suurromaaniga „Sada aastat üksildust“, Borghese „Hargnevate teede aia“ ja teiste maailmakirjanduse maagilise realismi tähtteostega. Kui Heinsaar ei looks ühe tibatillukese rahva vähetuntud haldjakeeles, oleks ta ammugi ilmakuulus.

2000. aastal võitis Heinsaar oma esimese suure, Tuglase novelliauhinna ja aasta hiljem trükivalgust näinud „Eesti kirjandusloo“ koostajad mõistsid, et Heinsaart mainimata pole võimalik seda välja anda. Nõnda lisas kirjandusteadlane Epp Annus Heinsaare ja tema esimese, veel ilmumata teose „Vanameeste näppaja“ eesti kirjanduslukku veel enne, kui autori esimesed jutud kaante vahel lugejani jõudsid. Ilmumata teose kirjanduse ajalukku kanoniseerimine ja põlistamine on haruldane, nii enamasti ei tehta, kuid kirjandusteadlased mõistsid, et oleks kurb, vale ja võimatu kirjutada eesti kirjanduse ajalugu ilma Mehis Heinsaareta.