28.07.2023, 00:22

„Pole midagi hirmsamat kui surra põlevas tankis.“ Ukraina tankisti õudusunenägu sai peaaegu tõeks

LP vestles raske trauma läbi elanud Ukraina tankisti Illja Põlõpenkoga, kellel on elus uus eesmärk: aidata neid, kes on sõjas jala või jalad kaotanud.

Taavi Minnik taavi.minnik@delfi.ee

Illja sõnab, et ta ei kahetse sõtta minekut. Ainus, mida ta muudaks, oleks see, et sõitnuks saatuslikul päeval teist teed pidi.

FOTO: erakogu

Enne Venemaa sissetungi Ukrainasse töötas 30-aastane Illja Põlõpenko oma kodulinnas Vinnõtsjas kinnisvaraagendina. Vabal ajal armastas ta tegeleda spordiga. Illja lemmikspordialad on poks ja maratonijooks. Kui algas sõda, läks Illja vabatahtlikuna sõjaväkke.

Seal sai temast tankijuht. „Sõjakomissariaadis vaadati mu sõjaväepiletit. Nad nägid, et ajateenistuses olin olnud tankijuht ja mul on juba vastav eriala, ning mind saadeti 35. merejalaväebrigaadi. Edasi tuli väljaõpe ja seejärel saadeti alguses idarindele, aga 2022. aasta mais lõunarindele Hersoni oblastisse,“ meenutab ta oma sõjateed.