JUHTKIRI | Erivajadustega laste vanemad vajavad puhkust

Selle nädala Eesti Ekspressi lugu vanematest, kes sidusid oma puudega lapse ketikoera kombel traksidega õue kinni, kõlab järjekordse kellalöögina Eesti sotsiaalhoolekande kakofoonias. Konkreetne tegu on kahtlemata taunitav ja inimväärikust alandav. Ent kogu vastutust ei saa kuidagi ainult perekonna peale lükata.

Eestis on üldiselt kõigil hea elada, oleme maailma mastaabis kõrge elatustasemega riik ja majandusnäitajate poolest juba mitmest nn vana Euroopa maast möödas. Kel käed-jalad otsas ja veidigi pealehakkamist, saab ise väga palju teha, et enda elujärge veelgi paremaks muuta. Aga kui ei ole? Siis variseb kogu edulugu kokku.

On üks ühiskonna segment, kes jääb hoolimata valitsuste vahetumisest alati unustusse ja hammasrataste vahele. Need on puuetega inimesed, kellele on isegi elementaarne linnaruumis ringiliikumine justkui lahingusse sööst. Ja paraku laieneb see ka puuetega lastele ning nende vanematele.