Lauri Vahtre: eesti kultuur on ohtralt laenanud teistelt, aga see ei tähenda, et me unikaalsed pole

Laenudest kubisevad absoluutselt kõik rahvuskultuurid ja nii võiks naabrite arvele kirjutada nii vene kui prantsuse, rootsi kui saksa kultuuri.

See, kes tõsimeeli arvab, nagu oleks tänapäeval võimalik eesti kultuuri ja laia maailma vahele „raudset eesriiet“ ehitada ning eesti kultuuri seeläbi hääbumisele määrata, peab väga iseäralik inimene olema. Siinkirjutaja arvates peab tal lausa midagi viga olema. Sellisel tasemel viirastused osutavad teatud vaimsele krambile. Olev Remsu puhul näib see kramp aastatega aina süvenevat, mitte leevenevat.

Mäletame Olev Remsu kirglikku võitlust islaminaiste peakoti eest, mis siis nähtavasti peaks päästma eesti kultuuri isolatsiooni ja väljasuremise eest. Nüüd on Remsu võtnud südameasjaks eesti rahvale teatada, et „pea kogu eestluse elujõud on naabritelt laenatud“ ja toob selle näiteks peotäie kultuurilaene. Millest tema arvates järeldub, et Eesti kohale on kerkinud surmaoht („selle tõenäosus aina suureneb“), sest „mõned ringkonnad“ valmistavad ette Eesti muutmist Ungariks, aga viimati lausa Põhja-Koreaks.

Vabandust, aga see jutt ei ole adekvaatne. Kes nõuaks „autarkiat ja isolatsionismi“? Nimetaks mõne sellise ehk nimepidi? Ja kui sellise leiakski, siis milline oleks tõenäosus, et neil salapärastel „ringkondadel“ tõesti õnnestuks Eesti hermeetiliselt sulgeda.