Ott Rünkla: kartsapäevad kõrgkoolis

Figuratiivne kõne Tartu ülikooli Bioloogia bakalaureuseõppele

Ma ei oska seda kõike hästi kirjeldada. Kõike on nii palju ja see on nii kokku põimunud. Kellegi kraest pole kinni hakata. Keegi pole süüdi. Ja ometi ei tee miski olematuks, et ma olen end tundnud kui vang üsnagi oma haridustee algusest saati. Mu põli ülikoolis on olnud küllaltki lähedane tsirkuseelevandile, kelle kurbades silmades peegeldub ahastus ja meeleheide. Olen enda aheldavaid ratsmeid näinud, kuid ma pole neid saanud käes hoida. Kuid ma tunnen seda muutumas. Tunnen vaadet trellide vahelt unustuse hõlma vajumas. Esmakordselt on lõkendama löömas mu sisemine leek, mida nii hellalt olen kustumast hoidnud.

Oli palju aineid mis mulle meeldisid ja hinge läksid. Oli praktikume, kus püüdsime ja õppisime putukaid, taimi ja loomi. Oli meeliülendavalt vapustavaid, elu sügavalt austama panevaid aineid, mis muutsid visiooni maailmast. Kõik paistab elus ja ühendatud, kui vaatad tõtt võluva lõvilakaga ehitud ööliblikatega. Kui tühised ja kauged tunduvad maised mured, kui looduse ilu ja jõud täidab südant ja meelt, kui kallid päevad, mil huvi ja uskumus enda teadmistesse varjutab eksamihirmu olematuks.