REISIKIRI | Kui ma Rhodosele jõuan, pole metsatulekahjud veel alanud... Kreeka saarte salahoovused

Rändur Silvia Pärmann hüppas saarelt saarele Dodekaneesidel, mis on Mandri-Kreekast visatud nii kaugele merre, et paberile trükitud maakaartide aegu ei mahtunud mõni saar Kreeka kaardile äragi.

Kui Air Balticu lend Tallinnast Rhodosele jõuab, pole metsatulekahjud veel alanud. Aga suvekuumus tekitab tunde, nagu oleks saar päikesele lähemal kui ülejäänud maakera. Rhodosel ongi päikesega eriline side, juba ammusel ajal oli kreeklaste arvukatest jumalatest saare põhijumal just päikesejumal Helios. Tema auks peeti igal aastal suuri festivale, praeguse Rhodose linna asukohas oli Heliose tempel ja selle hoovis neljahobusekaarikus päikesejumala kuulus kuju. Tänapäeval on asi veel selgem, Rhodosele saabuvad turistid kummardavat kas tuult või päikest, rohkem jumalaid nende kõrvale ei mahu.

Ma pole seal otseselt ei päikese ega ka tuule pärast. Rhodosel segunevad Dodekaneeside traditsiooniline arhitektuur Malta ordu, Osmanite impeeriumi ja Itaalia arhitektide looduga, millele tänapäeva Kreeka arhitektid on lisanud veel oma puudutuse. Kokku on sellest ülima eklektika asemel saanud üks võluvamaid Vahemere-äärseid kohti, kus elamusi saab nii külatavernides sisemaal, kivistes ja tuulistes randades kuuma päikese eest merre sukeldudes, šikkides rannabaarides kui ka Rhodose vanalinnas ringi uidates. Aga 1,5 miljonit turisti, kes igal aastal Rhodost nautima lendavad, muudavad sellest kõigest veel suuremaks ahvatluseks hoopis sadamad, kust iga päev väljuvad arvukad reisid kõikidele teistele Dodekaneeside saartele, kus pole suuri rahvusvahelisi lennujaamu ja elu kulgeb hoopis teises rütmis.