SÕNAROKK | Merle Purre: sõnal on jõud ehk Kuidas rääkida vaimsest tervisest?

Nii mõnelegi pole võõras mõttekäik „Vahet pole, kas ütled millegi kohta ilusate või koledate sõnadega, asi ise jääb ju samaks“. Mõneti see ongi tõsi. Ent keelekasutus mõjutab suhtumist ja kujundab tasahilju inimeste käitumist.

Viitame ju samale asjale, kui iseloomustame „tühja bensiinikanistrit“ ja „plahvatusohtlikku bensiiniauru täis kanistrit“, kas pole? Ent inimeste ettevaatlikkus selle kanistriga ümber käies kipub erinema. See, kas valin võimalikust abiallikast kõneldes nimetuseks „vaimse tervise keskuse“, „psühhiaatriakliiniku“ või „hullumaja“, mõjutab nii mõnegi inimese valmidust mure korral sealt hoonest abi otsida.

Kuigi kohtan sageli vaatenurka, et tänapäeval on kõik lumehelbekesed ja varem vaimse tervise probleeme ei olnud, pole ma kuulnud inimesi ütlemas, et siis polnud näiteks alkoholismi, vägivalda laste kasvukeskkonnas, kiusamist, erikoole ega kinniseid raviasutusi. Mis kõneleb sellest, et ka siis oli vaimse tervise muresid. Nendega lihtsalt talitati sageli teisiti: vaikiti ja peideti praegusest enam, kasutati teisi sõnu või pärandati oma hingehaavad edasi järgnevatele põlvkondadele.