AUTORIKÜLG | Mari Urbla: tunnetan distantsi enda ning tänapäeva muusika vahel. Britpopiga on aga hoopis teine lugu

Britpop on tagasi! Seekord ei jää ma sellest ilma

Kui britpop 1990-ndatel Inglismaal tuule tiibadesse sai, ei olnud ma veel sündinud. Tollal vallutasid Suurbritannia ja hiljem maailma lavasid sellised kitarribändid nagu Oasis, Blur ja Pulp. Kuigi britpopi karismaatilised põhitegelased on praegu juba 50-aastased „vanurid“, siis sel aastal on see liikumine justkui oma teise hingamise sisse saanud. Ja seekord olen ma kohal, maksku mis maksab.

Nii ma läksingi juuli alguses Milanosse endise Oasise laulja Liam Gallagheri kontserdile. Snai La Maura hipodroom oli rahvast puupüsti täis. Lisaks oma noorusaega meenutama tulnutele märkasin publiku seas ka palju minuga samas vanuserühmas olevaid inimesi.

Pea 30 aastat pärast Oasise hiilgeaega on tuhanded inimesed endiselt valmis 30-kraadises kuumuses lagipähe paistva päikese käes terve päeva järjekorras seisma ja üksteise võidu üle künkalise põllu sprintima, et nautida Liami esinemist esireast.