Tadžiki lavastaja Narvas: Venemaal on lootust, kui venelased seisavad Ivangorodis massiliselt Eesti poole plakatitega „Andestage meile“

Andurazzakov tõi festivalile kaks tööd: esimene on Tšingiz Aitmatovi teosel põhineva näidendi „Mankurt“ salvestis. See keelati lavastaja kodumaal Tadžikistanis, sest leiti, et see kahjustab riigi rahvusvahelist kuvandit ja avaldab negatiivset mõju noortele. Tšingiz Aitmatovi romaani „Lumetormis teivasjaam“ („Ja sajandist on pikem päev“) järgi on Mankurt vangi võetud inimene, kes on muudetud hingetuks orjalikuks olendiks, kes allub täielikult peremehele ega mäleta varasemast elust midagi. Mida täpselt tähendab see töö lavastaja jaoks isiklikult ja miks ta selle näidendi kallal tööle hakkas, mõistes, et lavastus on tema kodumaal hukule määratud? Kas Aasial ja Eestil on mingeid kokkupuutepunkte rahva vabaduse teadvustamises, võttes arvesse meie ühist nõukogude minevikku? Milles on „mankurtismi“ oht ja millist hinda on inimesed valmis või mitte valmis maksma oma vabaduse eest?