Eesti koondislane Kadi Kullerkann- võrkpallur kunstivõrgus

Eesti naiste võrkpallikoondis heitleb sel nädalal kodupubliku ees toimuval EM finaalturniiril alagrupist edasipääsu eest. Unibet Arenale tulijaid tervitavad seitse mustvalget pastapliiatsiga valminud kunstitööd, mille autor on koondise diagonaalründaja Kadi Kullerkann.

Kadi Kullerkann oovib näidata naiste tippspordi varjus poolt- seda lugu, millest tihti mööda vaadatakse. Ta pole käinud kunstikoolis ega kunstiga ka lapsepõlves eraldi süvitsi tegelenud. Veidi on kunstihuvis „süüdi“ tema ema. „Mulle meeldis, kuidas ema mulle elevanti joonistas ja joonistan seda tänagi samamoodi,“ hakkab Kadi naerma.

„Kui naiste sporti kajastatakse näiteks fotol, öeldakse enamasti, et võta pall kätte ja naerata. Tahan tuua võrdsust, et sportlane on sportlane, nad on võimsad ja ilusad, sõltumata soost,“ kõneleb Kadi ja lisab, et ei taha kindlasti kõlada selliselt, et ta kurdab. „Ma ei vastandu absoluutselt meesspordile, vaid soovin, et naised oleksid sarnaselt pildis. Hindan meessportlasi väga kõrgelt, aga näen, et on vahe selles, kuidas meid sportlastena kajastatakse.“

Kadi kunstitee on suuresti kujundanud tema lugu sportlasena. Selle loo episoodid on ta kandnud pastakaga täpitehnikas ka paberile, mis praegu on vaatajate ees Tallinnas EM finaalturniiril ja mis sügisel liiguvad edasi Šveitsis toimuvale kunsti EXPO-le.

Pastakas ja tint

„Sportlastena on tihti see, et sportlikud saavutused on see, kes sa oled. Aga see on äärmiselt raske ja vaimselt väga kurnav. Piisab ühest halvasti läinud mängust, et tunneksid end kasutuna. Elasin pikalt tundega, et minu väärtus sõltub minu mängu sisust. Otsustasin, et aitab. Las mul olla muu hobi lisaks. Ma ei ole sport, vaid ka kunst. Mul on elus olnud nii palju vigastusi ja ma tean seda tunnet, kui spordist kõrvale jääd ja elu on justkui tühi. Tahan, et elus oleks muud sisu peale spordi, sest sport ei ole üksi see, mis mind defineerib.“

Kuigi huvi kunsti vastu oli Kadil olemas juba varasemalt, hakkas ta uuesti rohkem maalima Ameerikas elades: „Nende iseseisvuspäeva nädalavahetusel oli palju vaeva aega ja tahtsin tunnet, mille kunstiga tegelemine mulle varasemalt oli loonud. Tegin paar maali ja otsustasin, et üritan rohkem oma kutsumusega tegeleda. Ometi on see tippspordi kõrvalt raske, sest sa oled vaimselt ja füüsiliselt sageli kurnatud.“

Nii on Kadil vahepeal kunsti jaoks jäänud pausid sisse. „Pastakate ja tindi peale olen üle läinud seetõttu, et neid on lihtsam kaasas kanda. Nendega on hea anda vormi ja sügavust edasi. Värvide ja suurte lõuenditega on tunduvalt keerulisem, eriti reisides. Kui ma reaalselt tahan iga päev midagi teha, pean leidma lahenduse, mida on võimalikult lihtne endaga kaasas kanda. Mõtteid võib olla 10 miljonit, aga tuleb teha nii, et see on võimalik ka ellu viia,“ arutleb Kadi.

Näitus „She’s got balls“

Kadi on aastaid pühendunud tippspordile. Olles ise selles maailmas, teab ta sportlaste sisemisi võitlusi ja mõtteid. Projekt „She’s got balls“ tekkis ühe ööga, mängides ühe hooaja lõputurniiril, kui ühtäkki hakkas mõte peas ketrama ja selgines ühe ööga. „Selle ühe ööga oli selge, millist tehnikat ma kasutan, millised tööd sünnivad. See justkui voolas minust välja. Eellugu ja põhjus on muidugi sügavamad. Mul oli vaja endast välja elada need tunded, mis aastatega olid tekkinud,“ tutvustab Kadi kunstiprojekti eellugu.

Kadi, kes on mitmeid kordi maadelnud pikkade vigastuspausidega, teab, kui oluline on see, kes on sportlase ümber ja toetamas, kui justkui august välja ronid. „Mul juhtusid olema väga halvad kogemused. Tundsin, et minusse ei usutud ja minust kui sportlasest ei peetud lugu. Tundsin, et mulle ei antud võimalust end tõestada.“ Selliste tunnetega lahkuski Kadi paariks aastaks võrkpallist.

„She’s Got Balls tuli sellest, et ma olin nii palju valu enda sisse kogunud. Tundest, et sport on mulle nii palju liiga teinud. Kuigi tegelikult polnud see sport, vaid tollane keskkond, kuhu sattusin. Ehk olin tühjaks tõmmatud ja kasutu, nagu need pallid mu töödes. Või teine aspekt, mis mu töödes samuti nähtav ja tajutav, et inimesed arvavad, kui kuldne ja kullasäraga kaetud tippsport on. Teadmata, mis selle taustal tegelikult toimub või milliseid ohverdusi selle nimel tegema on pidanud. Sport on mulle nii palju andnud, aga samas olen ka end täiesti tühjana tundnud. Mündil on alati kaks poolt.“

Õiged inimesed mängisid rolli selles, et Kadi pärast paariaastast madalseisu tippsporti naases. „Mulle meeldib, et saan täna teha tööd tõeliselt professionaalidega. Saan areneda paremaks. Minusse suhtumine on hea ja mul on võimalus. Ma ei ole kunagi eeldanud, et mulle tuuakse hõbetaldrikul kõik ette, vaid ma pean ise pingutama. Minu armastus võrkpalli juurde tuli tagasi. Täna töötan enda oskuste nimel, et saada paremaks, mitte selle eesmärgiga, et keegi mind väärtustaks.“

16-23. augustini Tallinnas toimuval naiste võrkpalli EM finaalturniiril on Kadil väljas 7 kunstitööd. „Tahtsin omavahel siduda spordi ja kunsti. Mängija, kes on platsil või mängijate seas, ei ole üksnes sportlane, vaid ka keegi muu. Tahan oma teostega näidata, et sport on sügavam, kui see, mida vaid silmaga näeme.“

Kadi Kullerkannu tööde väljapanek on 16-23.augustini naiste võrkpalli EM-il Unibet Arenal.