JUHTKIRI | Omanikud saagu jõudu juurde

Kas koduomanik on hea olla? Kui talvel tuleb linn ja paneb su selle eest lumekoristamise teoorjusse, siis saad kõigi oma lihaste ja kontidega teada, et kohalik omavalitsus ootab sellise „privileegi“ eest vastuteenet. Aga kui omanikul endal on vaja riigi tuge, kipuvad ametnikkonna varem nõudlikud käed end lootusetult laiutama.

Sel nädalavahetusel võisime Ärilehest lugeda, kuidas ühe ühistu hoovile parkis end võõras auto, mis ilmselt ei kavatsegi sealt kuhugi liikuda, sest muu hulgas puudub tal liikluskindlustus. Tõenäoliselt on keegi jätnud oma romu võõrale maale. Ja selgus uskumatu: ükski riigistruktuur appi ei tule. Eramaa, auto liiklust ei ohusta, järelikult ka eramure. Ainult et ühistu ise võõra autoga ka midagi teha ei tohi. Sest ka too on kellegi eraomand, mis sest, et ei luba teistel enda omandit kasutada.

Raske oleks leida kedagi, kes sellist olukorda normaalseks peaks. Oled nagu omanik ja ei ole ka. Sagedamini puutuvad niisuguste situatsioonidega aga kokku omanikud, kes on enda eluaseme välja üürinud. Kui üürnik aga näiteks enam eluaseme eest ei tasu või lihtsalt tahaks üürisuhte lõpetada, avastab omanik järsku, et selleks läheb vaja tohutut aja ja närvikulu, saamata jäänud tulust rääkimata. Eesti seadused ei luba puuküürniku vara sõrmeotsagagi puudutada, mis sest, et üürileping on ammu tühine. Ei tunne ju nii kuidagi, et su omand on kaitstud.