Kaarel Tarand: naised tapavad Isamaa

Hea äike lööb õhu puhtaks ja puugid riigieelarvest välja.

Järjekordne suur suvepahandus lahvatas lõkkele, kui üsna ootamatu nurga alt tuli ilmsiks, et Eestis on asutud otsima vastust meessugu iidsetest aegadest vaevanud küsimusele, mida naised mõtlevad. Kui mõtlevad, siis peab selle teadmisega midagi peale hakkama.

Inimkond ei suuda aga ses küsimuses konsensusele jõuda seni, kuni veel hingitsevad ja leiavad uskumist suured religioonid, mis on andnud eitava vastuse paratamatult küsimusele „mida?“ eelnevale küsimusele „kas?“. Ootamatu on Eestis käivitunud arutelu naiste mõtlemise üle seetõttu, et selle on algatanud just vanade ja vagade meeste osakond, kellel ju pühakirjast selge, et küljeluu on kõigest luu ning luud ei mõtle, seda teeb aju.

Poliitiline tellimus demograafidele – ja seda sõltumata võimukoalitsioonide koosseisust – on juba aastaid olnud uurida välja, kas üldse ja kuidas saab rahvastikuprotsesse ja seal valitsevaid suundumusi avaliku võimu tööriistadega mõjutada ning suunata ideoloogilistes unistustes sõnastatud arvuliste eesmärkide poole.

Mõni poliitiline jõud tahab tööriista selleks, et eestlasi oleks mingi aja pärast kaks miljonit, teisele ei ole niivõrd tähtis eestlus kui selline, vaid kehv olukord vananeva ja kahaneva arvukusega tööturul. Kas inimese ülesanne siin maal on esmajoones olla eestlane või on olulised hoopis tema tublid töökäed, ei ole esmatähtis, aga demograafid peavad andma vastuse, et võim saaks tegutsema hakata.

Demograafid ongi Eesti rahvastiku arengustsenaariume paarkümmend aastat poliitikutele ka kannatlikult seletanud, muudkui mõõtnud, kaardistanud ja analüüsinud, kuid praegune kohati väga lamedaks kukkuv diskussioon näitab, et paljud ei ole neist selgitustest üldse aru saanud.

Püüti isegi rahvaloenduse küsimustikku kallutada nii, et see partei pikaajalise kinnisidee toetuseks andmeid annaks, aga kogunenud ei ole ikka piisavalt. Lõpuks pidigi kogu see mäng pauguga lõhki minema.

Õigemini paistab, et mõnes perepoliitika alal häälekas erakonnas nähakse teaduslikku uurimistööd nagu mõnd koolitükki, mida tuleb järjepanu nii kaua lahendada, kuni saadakse õige vastus. Õige vastuse on Isamaa erakond teadlastele loomulikult juba ette andnud. Eesmärk on panna kõik naised üldse ja rohkem sünnitama ning vaja on vaid vahendeid, olgu selleks raha, kaigas, õiguste piiramine või miski muu.

Regulaarselt Eesti teadlaste kollektiivse loominguna valmivas „Eesti inimarengu aruandes“ on lahatud rahvastikuprobleeme viimati 2017. aastal. See kannab tollal Euroopat ärevusse ajanud nn rändekriisi foonil ähvardavat pealkirja „Eesti rändeajastul“ ja seal on keskendutud rändeajastu mõjudele Eesti rahvastikukasvule, hargmaisusele, ühiskonna sidususele, keelele ja kultuurile.

Nagu kord ette näeb, jaotatakse aruanne lugemiseks-mõtlemiseks ka kõigile riigikogu liikmetele, selle peatoimetaja aga saab käia riiklikult tähtsa küsimuse arutelu formaadis veel saadikutele lisaselgitusi jagamas. Kuigi see pole olnud aruande otsene ülesanne, on sealt võimalik välja lugeda ka mõned poliitikasoovitused, millest riigivõim on asunud lahendama vaid üht – muutma haridussüsteemi eestikeelseks. Kuidas see lõpuks õnnestub, ei ole veel selge.

Kõrvalepõikena: sisseränne, vähemasti ajutine, tabas Eestit, nagu paljusid Euroopa riike, aga hoopis teisest küljest kui see, milleks valmistuti. Nimelt Ukraina sõjapõgenike kujul, kes ette­arvatavalt kujutavad endast ajas kasvavat probleemi, mille saab lahendada vaid nende esimesel võimalusel kodumaale tagasi saatmisega.

Seda peaks juba praegu otsast tegema, sest kaugeltki iga põgeniku kogu vara pole seal hävinud ning elukoht ei ole rindetsoonis. Samuti on eeldatav, et suhtumine põgenikesse muutub ajaga järjest negatiivsemaks.

Inimarengu aruande arutelul riigi­kogus sedastas toonane põhiseaduskomisjoni esimees Mart Nutt: „Ma ei ütleks, et aruanne lähtuks otseselt maailmavaatest, sest see ei ole poliitiline dokument. See on ikkagi teaduslikel uuringutel põhinev dokument, mis kajastab nende uuringute taustal selgunud olukorda ja sellest tehtavaid järeldusi. Nii et mina küll ei otsiks sellest dokumendist mingit maailma­vaatelist lähenemisviisi.“

Ilma teadusuuringutetagi võib aga öelda, et valimistulemuses ja reitingus peegeldub ühiskonna suhtumine erakonna poliitilistesse põhisõnumitesse, mille hulgas erakond ise on suurimaks mänginud oma perepoliitika ja „pereväärtused“, mis aga sobivad esitatud kujul vähem kui kümnendikule valijaskonnast.

Siin on ka vastus küsimusele, miks aruande tulemused ja soovitused ei saanud kuidagi rahuldada Isamaa erakonna seda sektsiooni, kes erakonna praeguse esimehe sõnul vaevlevad väljasuremise hirmus. Sellest saab nood aga vabastada ainult selline uuring, mis kindla lahendusena näitab, et naised, kes on süüdi halbades rahvastikunäitajates, peavad lõpuks ometi õigesti käituma hakkama.

Nii ongi Isamaa, kui aga vähegi võimaluse on saanud, juba aastaid ehitanud maksuraha eest tarbetuid struktuure, olgu selleks mingi sihtkapital või arutu osakond siseministeeriumis, tellinud nende kaudu üha uusi uuringuid. Korra püüti isegi rahvaloenduse küsimustikku kallutada nii, et see partei pikaajalise kinnisidee toetuseks andmeid annaks, aga kogunenud ei ole ikka piisavalt.

Lõpuks pidigi kogu see mäng pauguga lõhki minema. Tartu ülikooli rektor Toomas Asser tegi ainuõigesti, kui oma osa probleemist kiiresti ja resoluutselt likvideeris, ühtlasi osutades, et ainuvõimalik koht ka tundlike teemade uurimiseks on ülikool, kus reeglid paigas ja ohud maandatud. Võim peab vaid probleemid sõnastama ning uurimist korrektselt rahastama. Lihtne.

Isamaa põhimuret, milleks on loomulikult kehv valimistulemus ja nigel toetus ühiskonnas, see muidugi ei lahenda. Ilma teadusuuringutetagi võib aga öelda, et valimistulemuses ja reitingus peegeldub ühiskonna suhtumine erakonna poliitilistesse põhisõnumitesse, mille hulgas erakond ise on suurimaks mänginud oma perepoliitika ja „pereväärtused“, mis aga sobivad esitatud kujul vähem kui kümnendikule valijaskonnast.

Üsna tobe on ka loota, et naiste reproduktiivkäitumise uurimine annaks midagi, mis reitingut parandaks. Kuid just see lootus paistab välja parteilise innu tagant. Kui ikka saada rohkem teada naistest, kes ei täida partei seatud sündimuseesmärke, neid siis täppissõnumitega sihtida ja grupina avaliku põlu alla panna, siis ehk mõni, kes ei ole lootusetult paadunud, asub meele­paranduse teele, tuleb õigete hulka tagasi ja tõstab lisaks iibele korraga ka partei reitingut.

Erakonna tervisele oleks hoopis kasulikum mõtiskleda selle üle, kuidas on paljudel aastatel Isamaa juhtimisel arenenud haridussüsteemi ikkagi sisse imbunud nüüdisaegne, nõukogude omast sootuks erinev noorte seksuaalharidus.

Erakonna tervisele oleks hoopis kasulikum mõtiskleda selle üle, kuidas on paljudel aastatel Isamaa erakonna juhtimisel arenenud haridussüsteemi ikkagi sisse imbunud nüüdisaegne, nõukogude omast sootuks erinev noorte seksuaalharidus, aga laiemalt ühiskonnaõpetus, mis ei võimalda noortel enam sugugi uskuda, et riigi rahvastikupoliitika tuum nüüd ja igavesti ongi laulva revolutsiooni romantilistel päevadel Hando Runneli sõnastatud ning Justamendi kuulsaks lauldud „Maa tuleb täita lastega“.

Kumb siis on eksiteel, kas minevikku kinni jäänud Isamaa või noorte kuni keskealiste sugupõlvede kasvav hulk üha haritumaid naisi (ja ka mehi), kes ei soovi oma elu ja perekonda ehitada aegunud mudelite ja rollide või selle järgi, mida pahatihti lapsena kodus kogeti.

Olen väga selle poolt, et ühiskonnas ei ole „keelatud küsimusi“, sest mis tahes tsensuur on vastuolus põhiseadusega. Siiski üllatab, et seekord tundlikule teele asunud teadlased ei osanud üldse ette näha, millise avaliku reaktsiooni võivad tekitada nende uuringuküsimused, kui tulevad ootamatult. Avalik, hästi kaalutud, asjalike argumentidega ning emotsioonideta eelkommunikatsioon on sellisel puhul tulemuse saavutamiseks vältimatu.

Hea teaduse üks tunnus on seegi, et suudetakse ette näha võimalikud kõrvalnähud ning neid ennetada. Selle tunnuse järgi nüüdseks poolsurnud uuring heaks teaduseks ei liigitu. Veel vähem aga kvalifitseerub heaks või arukaks poliitikaks Isamaa erakonna fanaatiline sekeldamine teema ümber, millest mitte kõige vähematki ei taibata ja millise haiguse vastu ükski objektiivne uuring ravi ei paku.