ARVUSTUS | Rahvusooper Estonia „Lohengrin“. Nähtav maailm on trööstitu ja pinna all hõõgub palav lootus

Estonias pärast pea saja-aastast pausi taas lavale toodud „Lohengrin“ on dünaamiline ja haarav.

Rahvusooper Estonia lavale jõudnud Wagneri ooperi „Lohengrin“ uue lavastuse sündi on ilmselgelt saatnud õnnelik tähtede seis. Ehkki tegemist on teatri ajaloo kolmanda „Lohengrini“ lavastusega, on viimasest korrast möödas pea sada aastat, sest Nõukogude ajal katkes ideoloogilistel põhjustel omaaegses Tallinna teatris jõudsalt käima läinud Wagneri esitamise traditsioon.

Iga selle suure saksa meistri töö lavale toomine on juba iseenesest ooperiteatri jaoks proovikivi ja suursündmus. Seekordse ettevõtmise kaugem alguspunkt jääb 20 aasta taha, kui Arvo Volmer kutsus Eestisse lavastama toona üsna oma tee alguses seisva Hollandi lavastaja Michiel Dijkema. Toonase koostöö viljana sündis 2006. aastal Rossini „Tuhkatriinu“ lavastus, mille eest tuli aasta hiljem ka Eesti teatri aastaauhind.