Õpilased sellest, miks õpetajaid napib: põhikoolis oli normaalsus, et õpilane kutsus tunni ajal õpetajat väljenditega „nõid“, „idioot“, „värdjas“

Eesti haridusmaastik seisab juba praegu õpetajate järelkasvu probleemi ees ning mitte midagi ette võttes on suur oht, et probleemi ulatus ja sellega kaasnevad mõjud muutuvad aina tõsisemaks.

Õpetaja ameti väärtustamine peaks nii riiklikul tasandil kui ka õpilaste seas olema justkui ilmselge ja loogiline ning ei tohiks tekitada küsimusi, sest just õpetajad on need, kes kasvatavad õpilastest täiskasvanud inimesed ja panevad aluse noorte õpilaste arengule – ometi see nii ei ole.

Õpetajad mitte lihtsalt ei õpeta koolis riikliku õppekava alusel, vaid ka suunavad õpilasi nende valikutes ning näitavad neile ka eeskuju edaspidiseks eluks. Hetkel on igas teises koolis olukord, kus mõnes õppeaines vajalikku aineõpetajat ei ole – vastne gümnaasiumilõpetaja ei sobi siiski õpetajaks. Kogu selle kahetsusväärse olukorra tagajärjeks on see, et noored õpivõimelised õpilased ei saa kätte teadmisi, mida me oleme riikliku õppekava alusel neile vajalikuks määranud. Nendest samadest inimestest saavad meie riigis valijad. Mis on õpetajate kriisi põhjustajad ja kuidas seda kriisi lahendada?