ARVUSTUS | Reis pimedasse metsa, painavasse padrunipadrikusse

Viimane sõnavaba hääl jääb Lauri Lagle uues lavastuses metsale – viirastugu ses ähvardus või halastus, ohuhäll või rahupaik.

„Puud olid Pimedas Metsas liig suured. Sellepärast ei asunudki sinna loomad ja elu puudus neelas ahnelt tühjusesse julgete jahimeeste tahtejõu.“ Nõndamoodi on kirjutanud Juhan Jaik novellis „Ohemäe jahimehed“, mis räägib ühest ammuvanasti juhtunud, müstilisest ja seletuseta jäävast loost. Seda seletamatust, salalikkust saame kogeda Ekspeditsiooni lavastuses „Reis metsa lõppu“. Lauri Lagle ja tema näitlejate neliku – Marika Vaarik, Katariina Tamm, Jörgen Liik, Simeoni Sundja – retk Pimedasse Metsa ei toimu ammuvanasti, vaid ikka praegu ja siin, nagu teatris ainuvõimalik.

Enne kui Sakala 3 kammersaali uksed valla lükatakse, ilmub fuajeesse Simeoni Sundja, kes näeb välja natuke nagu metsjeesuse tõugu, kaitsevärvi võrksärgis sulanduks ta metsapuude keskel hõlpsasti nähtamatuks. Sundja suunab publiku pilgud üles Tõnis Saadoja laemaalile, millel on omakorda mets. Sissejuhatuses aimub dramaturg Eero Epneri kunstitunnetust ja -sõnastust. Kogeme kerget, ent õdusat peapööritust, pilguga puulatvades rännates, kõrvus tuulemüha tajudes.